Varem oli Tänan igal pool inimeste kaaslaseks. Ta oli nii sünnipäevadel kui pulmades, kirikus kui matustel. Teda jagus bussidesse, trammidesse ja lasteaeda ning koolimajjagi. Ta oli igas peres olemas. Nüüd pakub talle konkurentsi ingliskeelne väljend Thank you ehk eestimaiselt Tänks. Lapsed ütlevad igal võimalikul juhul: „Tänks”. Seda teevad nad sünnipäeval, koolis, lasteaias ja muudeski paikades. Ainuke koht, kus seda ei öelda, on vanaema juures. Seal kõlab ikka laste suust: „Tänan”. Seda nimelt sellepärast, et vanaemad ei saa ingliskeelsest veidrast sõnast mitte mõhkugi aru.
Varsti hakkasid Tänksi ka laste vanemad kasutama. Ja nii jäigi Tänan jäi aina nõrgemaks ja kurvemaks. Temas katkes elujõud. Pika aja peale ei suutnud ta enam liikudagi. Ta püsis elus ainult tänu vanadele inimestele, kes ei kaotanud usku. „Tänan” kostus veel vaid haiglates ja hooldekodudes, kus kohtas vanainimesi. Vanaemadeni levis see isade ja emade kaudu.
Kuid ühel hetkel said lapsed aru, et Tänks ei kostu nende vanavanemate suust koduselt ja nii hakati taas kasutama sõna „Tänan”. Tänan muidugi oli väga õnnelik ja hüppas rõõmust lakke. Ta oli varsti terve kui purikas. Ning ta mõtles, et kui hea on ikka kuulda : „Tänan!” Ilus ja eestimaine!
Joel Taal, 6. kl