Olid kord kaks küla - Hea ja Kuri. Mõlemat küla
juhtisid pealikud. Hea küla pealikuks oli Headus, kes nägi välja parajalt pika
tüdrukuna pikkade juuste ja peenikese kehaga. Talle meeldis, kui sai head teha.
Hea tegemine muutis ta nooreks ja
ilusaks. Headusele meeldis, kui tema küla rahvas käis ringi hästi värvilistes
riietes ja oli alati rõõmus.
Kurjus oli hoopis teistsugune: lühike ja parajalt
paks kräsupeaga poiss. Kurjusele meeldis, kui tema rahvas kandis musti
katkiseid riideid ja oli kogu aeg millegi peale pahane.
Kurjus tahtis Headuse külaga sõdida, aga ta ei
saanud oma rüütleid üle kahe küla vahelise müüri, mis oli ehitatud maailma
kõige tugevamast asjast, armastusest, mis tuli Hea küla rahvalt. Tänu
armastusele olid ehitatud majad, teed ja üldse kõik, mis Hea külla rajatud.
Kurjus mõtles, kuidas armastus hävitada, et järele jääks ainult pimedus ja
kurjus. Ta lausus: „Mind ajab see armastus oksele, aga kuidas see küll
hävitada“? Samal ajal mõtles Headus sellest, kuidas Kurjus heaks pöörata. Ta
oli omadega jännis, sest nii või naa hävitab Kurjus varsti Hea küla müüri.
„Peab kiiresti mõtlema hakkama,“ lausus ta, „aga praegu lähen parem magama.“
Äkki kell kolm öösel ärkas Headus üles ja ütles:
„Mul tuli mõte.“ Järgmise päeva hommikul tegi Headus külas kogunemise. „Mis
oleks siis, kui teeks niimoodi, et......
Rahvas kuulas, mõtles ja nõustus Headuse ideega.
Huvitav, mis imeline mõte tuli Headusele, et sellega Kurjus heaks pöörata!
Hendrik Jaak, 4. kl
Võrumaa Keskraamatukogu korraldatud jutuvõistluse
"Hea on olla hea" II koha vääriliseks tunnustatud lugu