Kõik on näinud filme Ameerika koolidest. Ikka on nendes nii, et õpilaste seas leidub üks populaarsete tüdrukute kamp, kus liikmeteks kõige ilusamad piigad, keda oma välimusega isegi Vogue´i esikaanelt võiks leida. Kogu kool kuulab neid, isegi need halvad poisid, kes ei oska tere öelda ega kuula kunagi kedagi. Ka õpetajad vaimustuvad tüdrukutest, mis siis, et neil jääb puudu tarkusest, mis siis, et nad kõiki kiusavad. Nad on populaarsed ja see on fakt.
Arvasin, et selliseid koole pole olemas, need on kõigest filmides. Samamoodi ei uskunud ma seda, nagu juhtub igas Wattpadi raamatus: kõik komistavad Harry Styles’ile otsa. Järgmisel hetkel on nad juba altari ees ja lubavad üksteist armastada, kuni surm neid lahutab. Ma arvasin, ei, teadsin lausa, et see ei saa ju olla päriselt.
Kõik muutus aga siis, kui läksin uude kooli. Esimesel nädalal arvasin, et tõesti võib Harry-taolisega abielluda, lihtsalt tuleb talle otsa kõndida. Muidugi, koolis, kus ma käima hakkasin, ei olnud keegi abielus ja eriti veel Harry Styles’iga, aga ameerika filmistsenaariumist leidsin end küll.
Esimene koolipäev oli hirmus. Ma ei teadnud kedagi ja keegi ei teadnud mind. Kartsin, et keegi ei salli mind. Aga et midagi sellist juhtub, ei osanud uneski arvata. Esimesel päeval kõndisin vist küll modellile otsa. Tüdruk oli pikkade blondide juustega, mis sobisid laitmatult. Nägu oli ovaalne, täidlaste huulte ja siniste silmadega. Neiu kandis meiki ja mitte vähe, aga samas ei näinud üldsegi kohutav välja. Kui oleksin samamoodi värvitud, näeksin välja nagu zombi. Eriti oma turritavate mustade juustega. Muidugi sain ma teada, et olen see ja too. Samas, kui ta rääkis, oleksin võinud pimedaks jääda juba ta hammaste nägemisest. Need olid lumivalged ja särasid nagu taldrikud nõudepesuvahendi reklaamis. Pärast minu „iseloomustamist“ kõndis tüdruk minema, visates salgu juukseid kõrva taha.
***
Sammusin mööda koridori, vaadates seinu, mis täidetud piltidega. Järsku leidsin end pikali põrandal ja kuulsin õelat naeru. Tõusin aeglaselt, pühkisin pükstelt tolmu ja vaatasin ettevaatlikult naeru suunas. Seal seisis tuttav blond tüdruk kahe pruunijuukselise kaaslase kõrval.
„Ups,“ ütles naeru omanik.
Kõndisin kiiresti minema, vaatamata selja taha. Tundsin enesel inimeste pilke. Miks mul esimene päev juba nii valesti läks?
Komistasin jälle kellelegi otsa. Palun, ära ole ülbe, palun… Tõstsin pilgu ja nägin tüdrukut, kellel olid nagu minulgi mustad, kergelt turris juuksed ja tedretähnid ninal. Lisaks laia naeratusega nägu.
„Hei, mina olen Chloe,“ ütles ta kätt välja sirutades. Haarasin käest ja tüdruk surus seda kergelt.
„Crystal,“ ütlesin naeratades.
Kool on koht, kus me veedame väga palju aega, kogedes nii paremaid kui ka halvemaid olukordi. See oli mu elu üks kohutavamaid päevi, kuid samas ka üks parimaid. Ma leidsin endale sõbra, inimese, kelle toel tuleb päikesekiir pilve tagant välja, kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa.
Nagu ameerika koolifilmis…
Emma, 6. kl