Üllatusi pole minu lühikese elu jooksul palju olnud, aga kõige armsam, toredam oli see, kui sain endale elu esimese lemmiklooma. Selleks oli merisiga.
Kogu lugu algas paar aastat tagasi, kui ma kleepisin ennast nagu takjas oma ema külge ja palusin endale hamstrit. Arvata on, et tema esimene reaktsioon oli üllatus ja sellele järgnes üks kindel „ei.” Kuna olin väga järjekindel ja anusin, palusin ning üritasin tõestada, et ma olen vastutustundlik tüdruk, siis ta andis soovile järele.
Ema töökaaslane pidas merisigu ja esimese asjana suundusime tema poole. Minu jaoks oli üllatus suur, kui nägin, et need suured olevused ei sarnane absoluutselt hamstritele, aga kuna sooviks oli saada lemmikloom, siis ma leppisin ka meriseaga.
Valikut teha oli raske, kuna neid notskameid oli seal kümneid. Valituks sai siiski punaste silmadega ja kirju karvaga merisiga. Muidugi oli see notsu kõige väiksem ja armsam. Merisiga koju viies ma muudkui kaisutasin ja paitasin teda. Nii elevil ei ole ma ammu olnud.
Nimevalikuga sai nalja. Minu kinnisideeks oli, et kui ma saan endale lemmiklooma, siis nimeks tuleb Pupsik. Kuna nimi tundus pikk ja ei jäänud hästi meelde, siis lühendasime selle Pupsuks. Ega seegi nimi parem tundunud, nii tekkis lõpuks nimi Ruigu. Ruiguks ta jäigi.
Saime koos olla ühe toreda aasta, aga siis Ruigu otsustas vaikselt üle vikerkaaresilla jalutada. Me ei tea siiamaani, mis talle saatuslikuks sai. Ühel päeval jäi lihtsalt haigeks ja arstid ei osanud midagi teha.
Ma oskan vaid öelda, et see oli parim üllatus, mida üldse teha saab.
Laura Männiste, 7. kl