20. mai 2018

„Milline näeb üks inimene välja, kui ta seinad langevad?“

 Becky Albertalli teose „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ põhjal.

Kui seni kirjandusmaailmale tundmatu Becky Albertalli 2015. aastal oma esimese romaani, „Simon vs. homo sapiens’i vandenõuga“ Ameerika Ühendriikides välja tuli, sai sellest kiiresti ülemaailmne fenomen. Raamat pärjati juba ilmumisaastal mitmete auhindadega. Käesoleval aastal on ilmumas selle põhjal loodud film „Armastusega, Simon“. Miljonid inimesed üle maailma sattusid vaimustusse. Kui kärarikas teos lõpuks ka meie riigi raamatupoodidesse jõudis, juhtus üsna pea sama ka minuga.

„Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ jutustab loo (mitte eriti) tavalisest keskkoolipoisist nimega Simon Spier, kes avastas enda jaoks juba mõned aastad tagasi, et on muutumatult gei. Isiklik teadmine ähvardab aga saada mitte-nii-isiklikuks, kui kiuslik klassikaaslane, üksik ja vägagi veider Martin, leiab juhuslikult Simoni ja tema siiani anonüümse netisõbra isiklikud e-kirjad. Oma vaikimise eest hakkab ta esitama nõudmisi, mille täitmine ei lahenda Simoni probleeme, vaid tekitab neid juurde.

Raamatus käsitletav teema on tänapäeva maailmas praeguseks üsnagi avalik, kuid seda polnud veel isegi alles kolm aastat tagasi eriti lahatud ja kirjeldatud.  Seepärast lugesingi mina kui planeet Maa suurim keegi-ei-peaks-kapis-elama ideoloogia toetaja viivitamatult romaani kaanest kaaneni läbi. Ja ma ei pidanud pettuma. Olin ka varem lugenud paari sarnase süžeega raamatut, kuid sain kohe aru, miks ükski neist pole osutunud nii edukaks kui Albertalli oma – nad olid jäänud liiga pealiskaudseks. Need vähesed kirjanikud, kes seni julgenud kirjutada samasooliste suhetest, pole siiski võtnud asja täielikult kätte ja läinud lõpuni nagu Becky Albertalli. Tema ei jäänud tagasihoidlikuks ega kartlikuks, kirjeldamaks, mida elab läbi veel iseendki mittemõistev teismeline, kes peale oma murede ja probleemide peab tegelema tahtmatult ka teda osaliselt põlgava keskkoolirahvaga.

Kuid raamat „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ pole mitte ainult kirjeldus tänapäeva karmist keskkoolielust, vaid abikäsi ja julgustus neile, kes taolist olukorda läbi elavad. Peale geide ja nende väljatuleku probleemide on tegu ka lihtlabase kooli- ja küberkiusamise, mõnitamise ning muu taolisega, mida üks nooruk ei peaks kogema. Läbi Simoni ja tema püüdluste muuta inimeste senist arusaamist maailmast, saab lugeja näha, kui palju head võib juhtuda lihtsalt olles sina ise ja jäädes endale kindlaks.

Autor on näidanud valgust väga tõsiseltvõetava(te)le teema(de)le, kuid teinud raamatu siiski arusaadavaks ja mõistetavaks peaaegu igas eas lugejale. Albertalli teos on kirjutatud mina-vormis ning iga mõte või reaktsioon paberile pandud nii, kuidas see Simoni peas aset leiab. Tähendab, lauseid pole kohandatud liialt „ilusaiks“, vaid jäetud nii tõeliseks, segaseks ja katkendlikuks, nagu nad ühe teismelise peas pahatihti on. See võimaldas aga lugejal veel enam peategelase rolli sisse elada, samastuda temaga ka raskestimõistetavates olukordades.

Olles lugenud nii eesti- kui ingliskeelset versiooni, sain ma neid juba lugemise ajal võrdlusesse seada. Mul vedas, et ostsin esimesena originaali ehk ingliskeelse raamatu, kuna emakeelde tõlgitud variandis pidin pettuma. Vilve Torni tõlge on tehtud väga sõna-sõnalt ning peaaegu et üle lehekülje tekkis mul aina rohkem Google’i Translate’i kasutamise kahtlusi. Tekstist oli võimalik aru saada, kuid emotsioon, mida kogesin originaalkeeles lugedes, läks veidi kaduma. Näiteks, kui ähvardaja Martin peategelaselt oma nõuete ignoreerimise kohta selgitust nõudma läks, lausus ta kõigepealt: „Spier, mis su mäng on?“ Ingliskeelsena kõlaks see „Spier, what’s your game?“, väljend, mida välismaal kasutatakse tihti. Eesti keeles kõlaks minu arvates paremini „Mis mängu sa mängid?“. Samuti tekkis mul küsimus tõlkija adekvaatsuse kohta, kui lugesin netipostituste maha „laskmise“ kohta.

Kui kõrvale jätta ebaõnnestunud tõlge meie oma keelde, on „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ originaalis üks erakordne raamat ja tähtis edasiliikumine kirjandusmaailmas. Just kirjanikud loovad ju ühiskonnas muutusi läbi selle, mida nad maailmale oma teostes ütlevad. Becky Albertalli on öelnud midagi väärt lugemist.

Marika, 9. kl
Raamatuarvustuste võistluse "Ulakass 2018" II koht ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eripreemia