Väiksena ei meeldinud jõuluvana mulle mitte karvavõrdki. Alati, kui pidin salmi lugema või tema kõrval seisma, hakkasin kohe jonnima ning tahtsin võimalikult ruttu peitu pugeda. Kui teised lapsed armastasid jõuluvana, siis minu jaoks oli ta üks suur pika habemega kole ja paha mees.
Mulle meenub üks hägune mälestus sellest, kui olin umbes nelja- või viieaastane ja pidin terve saali ees jõuluvanale salmi minema lugema. Närveerisin väga, aga õnneks tulid minuga kaasa ema ja väikevend. Jõuluvana kõrvale jõudnud, teadsin, et hästi ikka ei lähe. Pugesin kohe ema selja taha, samal ajal, kui tema mind taadi poole lükkas. See pidi ema jaoks päris piinlik hetk olema, sest kõik vahtisid, kuidas üks väike tüdruk jõuluvana ees lihtsalt pillima hakkas. Väikevend ei teinud üldse välja. Ma usun, et ta ei saanud arugi, mis toimus.
Ka kodusest jõuluvanast on meeles mitu mälestust. Ükskord ei tulnud mul ühtegi luuletust pähe ja hakkasin taadi ees nutma. Teised pereliikmed soovitasid teha kukerpalli, mida ma ka tegin ning sain kingitused kätte.
Ma arvan, et jõuluvana kartmine võis tulla sellest, et ema rääkis kogu aeg, kuidas jõuluvana jälgib terve aasta, kas oled ikka hea laps ja kui ei, siis saad vitsaga. Kartsin seda, kuna olin üks suur pahanduste korraldaja.
Nüüd saan jõuluvanaga väga hästi läbi. Meelsasti kannan talle ette luuletusi ja kindlasti teen paar kukerpalli ka. Ootan teda igal aastal. Vahel jätab jõuluvana ainult kingikoti ukse taha ja arvan, et see oleks väiksemale minule päris hästi meeldinud.
Annika Kink, 8. kl