2. juuni 2015

Retk muinasjutumaale

On tekkinud arvamus, et kui kasvad suureks, kaotad ka usu maagiasse, usu sellesse, et näiteks kuskil teisel pool maakera võivad olemas olla kõik muinasjututegelased, keda näeme multifilmides. Ka mina kaotasin kord sellesse usu ja sain kätte omad vitsad …

Nii kui sulgesin silmad, seal nad olid: Lumivalgeke, Uinuv Kaunitar, Karupoeg Puhh, 7 pöialpoissi – kõik otse mu silme ees! „Mis imedemaa see küll on?“ mõtlesin endamisi. Kõik nad istusid suure laua taga, nautides sooja ilma ja kreemitorti, mille olid just avanud. „Kas soovid ka ühte tükki?“ küsis Lumivalgeke nagu muuseas. Keeldusin sellest, kuid jäin lauda istuma. Lauas olles selgitati mulle, et olin sattunud muinasjutumaale, mis eksisteerib ainult nende laste peades, kes usuvad muinasjuttudesse. „Viimasel ajal on siin kuidagi vähe rahvast,“ kurvastas Puhh. „Lapsed ei usu enam, et me olemas oleme,“ pidid tõdema ka pöialpoisid. Vaatasin ringi ja pidin nõustuma – näha oli vaid paari last peale minu. Pärast söömise lõpetamist lõbutsesime veel tunde. Kõik see hakkas korduma igal öösel, kui uinusin. 

Paari nädala pärast olin juba harjunud, et pärast silmade sulgemist leian end taas muinasjutumaalt. Kõik jätkus, kuni ühel päeval, vahetunnis klassi jõudes tulid mu juurde teised lapsed, kes olid mu muinaslugudest pärit sõpradest teada saanud. „Kas sa tõesti usud mingitesse titekatesse muinasjututegelastesse?“ küsis üks neist. „Milline titt sa ikka oled!“ hüüdis teine. Kõik naersid. Ütlesin: „Mina küll mingitesse väljamõeldud lapsikutesse tegelastesse ei usu. Ma pole nii lapsik!“ Õnneks jäädi mind uskuma, kuid sellest päevast saadik pole ma enam muinasjutumaale pääsenud …

Olin väga kurb. Mõistsin, et olin teinud suure vea teistele valetades ja tean, et sain tähtsa õppetunni.

Marika Adson, 6. kl

Reis unistuste maale

Juba mõeldes unistuste maale reisimisest, tundub see lapsiku ja tobedana. Igaüks näeb aga unistuste maad erinevalt ja peale süvenemist võib kõik olla väga huvitav.

Igaühel on oma unistuste maa. See võib olla suur või väike ja täis halbu ning häid unistusi. Näiteks elavad minu õe unistuste maal unistused, mis kujutavad endas meeldejäävat gümnaasiumiaega. Minu maale lisanduvad veel ka lõbusad seiklused ning mitmekülgne elu.

Päriselt aga unistuste maale reisida ei saa keegi. Oleks mõnus näha enda ees hulganisti unistusi, neid uurida ja nende üle mõtiskleda, kuid see pole lihtsalt võimalik. See pole olemas meile kättesaadaval kujul ja kui olekski, siis näha enda ees kõiki unistusi oleks lihtsalt liiga karm.

Natuke teistmoodi unistuste maad külastada mõnes riigis on küll võimalik, lausa kahel moel. Mõned inimesed astuvad sealt läbi unenägudes või tunnis kirjandit kirjutades. Nende elu jääbki vaid üheks unistuseks ja unistamiseks. Teised inimesed on aga need, kes suudavad oma unistuste maa endale nii lähedale tuua, et lausa katsuvad seda ning püüavad kinni mõned head unistused ja äratavad ellu. Isegi kui unistuste täideviimine  ei õnnestu, ei tasu iial anda alla, nagu ei andnud ka  tüdruk raamatus “Teine tüdruk”, mida hiljuti lugesin. Unistused on täideviimiseks.

Kui on unistuste maa täis unistusi, siis mis asi on üldsegi unistus? Igaühel on sellest oma arusaam. On see, millest vabal ajal mõtled, et lüüa aega laiaks või on see just endale seatud eesmärk, millega kasvatad oma tahtejõudu  millegi saavutamiseks. Kas lood selle lihtsalt elu vahelduseks, mõeldes millestki täiesti ebarealistlikust, teades, et seda sa kunagi ei saa, saavuta või käib lihtsalt peast läbi mõte. Õnneks on aga unistamine tasuta ja keegi ei saa keelata seda teha.

Unistuste maa on üks imelik paik. Seda saab külastada, kuid sinna reisida ei saa. Samas me ei peaks tegema kumbagi, kui pingutame, et unistused ei jääks vaid unistuseks ja planeet maa olekski meie unelmate maa, mis on täis ellu äratatud unistusi, milles elame.

Säde Kannumäe, 7. kl