Sofi Oksanen, „Kui tuvid kadusid“ (raamatuarvustus)

„Natsionalistidest petturite kamp ei puhka! Vaenlane ei maga ega unusta!“

                                                                                   Edgar Parts, „Keset hitlerlikku okupatsiooni“

Tetraloogia eelmine osa, „Puhastus“, oli oma nimelt küllaltki mitmetähenduslik. Oksanen andis lugejatele raamatu, justkui öeldes: „Hea küll, siin ta on, puhastage ta ise ära.“ „Puhastuses“ ei hoitud kokku ei sõnakasutuse ega karakterite arvelt, üks rebivalt ehmatav  peatükk vaheldus teisega ja raputas üdini. Sellega võrreldes on „Kui tuvid kadusid“ hoopis peenem töö.

Nii nagu „Puhastuses“ on ka selles raamatus hulgaliselt poliitilist sügavust ja detailideni küündivat ajalugu. Kirjanik laseb särada ajaloolistel faktidel, põimides neid oskuslikult väljamõelduga. Oksaneni stiil on alates esimesest lausest kuni raamatu lõpuni küllaltki nauditav. Kes ei saakski nautida väljendeid nagu „silmad olid nagu piimas supelnud metstuvid“ ja  „justkui oleks pilveserval üks ere kuldne vanker valmis korjama langenuid endaga kaasa“? Kuid siis vaheldub laulev sõnastus lausa põrutava sihikindlusega: „..ründasime koos teistega Mootori bussi ja me tapsime nad kõik.“  Mitte ainsatki sõna surijate karjetest, verd ei voola ja agoonia ei paista tapetute klaasistunud silmadest. Oksanen ei kisu tarbetuid pisaraid. Juba järgmine lõik nõretab taas pateetikast: „..See oli toonud müra, mullapõuest ahnelt kerkivate vaklade liikumise laipade poole, surma käsilaste usina krabina värske vere poole, ja see kõik haises...“ Säärane Sofi Oksaneni stiilile nii iseloomulik, peaaegu julmalt põlastav kirjeldamine on eriti selgelt tajutav just selles romaanis.

Oksanen ajas asjad keeruliseks juba eelmistes osades, kuid selles romaanis eriti. Peategelane näib olevat Edgar Parts, kuid minategelane on hoopis viimase vend Roland. Edgari tegelaskuju on peaaegu südametunnistuseta, minnes enda kasuks üle laipade. Mees lipitseb võimuorganite ees, kuid kahtlemata ei tee ta seda mitte suurest lojaalsusest, vaid jällegi enese kasuks. Keerulised on ka Edgari isiklikud suhted, eriti oma naisega. Oksanen laseb ridade vahelt aimata Edgari homoseksuaalsust. Pole ainsatki tegelaskuju, kes oleks rangelt ühekülgne, vaid vari romaani õhustiku loomiseks. Ka selgelt „heade poolel“ oleval Rolandil on oma tumedam pool, nagu Edgaril on häid omadusi. Karakterid on loodud sihilikult tõsielulised. Kuna Oksanen võtab aega süvenemaks kõikide olulisemate tegelaste hingeelusse, siis tulevad ilmsiks varjatud pahed, mis lükkavad ka „head“ tegelased klassikalisel kujul suuresti väljapoole kaastunnet. Kõige helgem kuju kogu romaanis on Rolandi armastatu Rosalie, kuid tema tapetakse juba päris alguses, kusjuures ei selgu üheselt, kes oli mõrvar.

Sofi Oksanen on endast jätnud mulje kui piire eiravast vabamõtlejast. Sellele viitab ka raamatu ülesehitus: traditsioonilise hea kangelase asemel astub rambivalgusesse südametu julmur. Kui kogu detailirohkus ja kaunikujuline sõnastus romaanis maha tõmmata, jääb järele hinge kriipiv ja veidi inetu lugu. Kirjanik teeb lugejale haiget, kuid sunnib teda sellega mõtlema. Mulle isiklikult see raamat meeldis, kuid vägisi ilmusid vaimusilma vanainimesed, kes on kaotanud mõne armsa inimese Nõukogude võimule ja raamatut lugedes nutavad. Oksanen paljastab ühiskonnas haava, millega keegi ei tegele, kuid mis on ääreni haisvat mäda täis.

Kristel Serg, 8. kl

Kristeli töö saavutas Prima Vista kirjandusfestivali raames toimunud raamatuarvustuste konkursil põhikooli arvestuses I koha.

Veronica Roth „Lahkulööja“ (raamatuarvustus)

„Lahkulööja“ on edukas romaan, mis on püsinud mitu nädalat New York Times’i bestsellerite edetabelites. Põhjuseks võis olla kirjaniku avatud fantaasia, mis lõi hoopis teistsuguse maailma. Peab ütlema, et lugedes kirjeldust raamatu tagant, tundus, nagu oleks tegu “Näljamängude” ja “Legendi” kokkupanekuga. Õnneks ei pidanud ma siiski pettuma. Veronica Roth on oma noorust arvestades pannud kirja võimsa loo, mis hõlmab endas palju, nii vaprust, argust, julmust ja armastust.

Kui praegune oleks „Lahkulööja“ maailm, kuuluks võim arvatavasti mingile kindlale dünastiale (näiteks Rothschild’ide). On ju teada-tuntud fakt, et kõige tugevamad ja targemad jäävad ellu - seda näeb ka romaanis. Romaanis valitsevaid tegelasi nimetatakse Isetuteks. Isetud moodustavad valitsuse, Isetud võtavad otsuseid vastu. Kogu maailm on vaid väikese valitseva kamba käes ja nagu kõikidele impeeriumitele ajaloo vältel, saab ka raamatus olevale impeeriumile see saatuslikuks.

Kogu romaani tegevus keskendub vaprusele ja mis see endaga kaasa võib tuua. Romaani peategelane Tris peab võitlema oma elu eest, kuna mässajana (raamatus Lahkulööjana) ei sobi tema tegevus valitsevale eliidile. Tris on hea, eeskujulik laps, vähemalt väliselt, kuid sisemuselt igatses ta alati midagi muud. Nüüd, olles osa Kartmatutest, on ta samal ajal ka Isetu, kellele lähevad korda teiste soovid, kuid Tris ei saa seda välja näidata, sest kõik teistsugune on taunitav.

Teada on, et iga paari aasta tagant vahetub romaanide stiil. Kui alles paar aastat tagasi olid teemaks vampiirid, siis praegu võib kindlalt väita, et teemaks on tugevad kangelannad, kes ei kohku millegi ees tagasi ja muidugi ka keelatud armastus. Selles romaanis on neid kahte elementi väga hästi näha. Tris on tugev, ei näita oma nõrkusi välja, õpib kiiresti, on isepäine, igalt poolt võetuna selline inimene, kes kõik tahaksid sisimas olla. Kindlasti pole siis üllatus, et ta armub oma juhendajasse, kes on sarnaste iseloomuomadustega.

Mulle meeldis raamat sellepärast, et see on erinev, teistsugune. Kõige hämmastavam vist oligi, et lugesin raamatu lõpuni, panin ta käest ja jäin mõtlema,  kui erinev, aga samas sarnane on raamatus toimuv  meie maailmas toimuvaga. Samuti köitis mind, kuidas sõprusest sai kadedus niisama järsult, kui kadedusest sai vihkamine.

Reili Jäädmaa, 8. kl

Üks lugu

Ene jõudis tee äärde just siis, kui must BMW hoovi sisse keeras. Naine lehvitas innukalt toonitud klaasidega auto poole ja jooksis siis maja poole tagasi nii ruttu, kui ta veenilaiendeis jalad lubasid.

Autost tuli kõigepealt välja Peep, kes Enet kallistas. Taaskohtumine oli väga dramaatiline ja Ene nuttis veidi, nii moe pärast. Alles mitme minuti pärast laskis ta poja lahti ja vaatas seda blondi imelooma, kes kõrvalistmel oli olnud ja nüüd häbelikult naeratades Enet seiras.

„Ema, see on Pia,“ esitles Peep. „Ta eesti keelt veel väga ei oska, aga küll jõuab õppida.“

Ene vaatas Piat ja ei öelnud sõnagi. Õhk olnuks korraga justkui vaakumisse tõmmatud.

„Tulge siis sisse.“

Peep läks ees ja Pia tuli ta järel. Lävel pidid nad veidi kummardama, et mitte pead vastu lage virutada.

Majas oli hämar. Kardinad olid ees ja õhk tundus veidi läppunud.

„Edgari pärast,“ ütles Ene vaikselt ja kuidagi häbenedes. „Tal, vaesekesel... Talle on nii parem.“

Peep tõsines hoobilt. „Kas isaga on halvem?“

Ene oli vait ja 69 eluaastat joonistusid ta vaolisel näol nii selgelt välja, nagu oleks need sinna voolitud.

Nad läksid läbi hämara toa. Pia hoidus hoolega nurga poole vaatamast, kuid Peep just sinna vaataski. Nurgas oli voodi ja selles inimesekujuline tomp, määratud enam mitte kunagi tõusma. Peebu kurgus torkis terav valu oma isa sellisena nähes, kuid naiste ees ei tohi mees nutta. Eriti veel Eesti mees.

Köögis oli õhk parem ja kardinad eest. Laual oli aurav õunakook ja värske piim. Peep tundis jälle klompi, kuid pigistas vaid kõvemini Pia kätt.

Kõik istusid lauda ja Ene, kes oleks pidanud perenaisena külalistega rääkima, tundis end jube saamatuna. Aga mida sa hing räägidki võõraste inimestega? Tõsi, see mees oli nime poolest Peep ja välimus sarnanes ka Peebu omaga, kuid kolm aastat polnud ta pojast suuremat kuulnud ning paljugi, mis kõik võis muutuda.

Pia müksas Peepu kergelt. Peep kummardus tema poole ja blondide kiharate varjust kostis sosinat. Ene tundis tüdrukut vaadates kadedusetorget. Isegi keelt ei rääkinud ta poeg sama, mis ema, nüüd oli ta lapsel salakeel. Selline, mida Ene ei mõistnud.

„Pia palus vett,“ teatas Peep.

Ene tõusis kohusetundlikult ja ammutas kopsikuga ämbrist, mis seisis köögi nurgas. Pia vaatas ebalevalt mõraga kruusi, mis talle ulatati, kuid võttis selle vastu. Ta lonksas kruusist vaid korra ja pani selle tuhmi kolksuga lauale.

Vaikus.

Kärbes pinises akna taga ja peksis end vastu klaasi. Kuskilt kostis lehmade ammumist. Oli tunda nõrka sõnnikulõhna ja Pia vedas hooldatud küünega mööda vakstuserva. Edasi-tagasi. Vakstu tegi Pia sõrme all kerget sahinat.

Ene köhatas kurgu puhtaks ja üritas häälde tüütut optimismi manada. „Kuidas sul siis läheb ka? Mis plaane sa tulevikuks pead?“

Otse loomulikult oli küsimus suunatud Peebule, sest Pia säilitas eesti keelt kuuldes tuimad kalasilmad ja vedas nüüd vakstule ringe.

„Vaatab veel,“ kohmas Peep ja suretas niimoodi kogu vestluse välja.

Pia kummardus Peebu pea kohale ja sosistas taas midagi. Ene ei vaevunud tüdrukut isegi kadestama, ta tundis vaid raevu. Vana Peep oleks rääkinud sundimatult emaga oma plaanidest ja vahest ka nõu küsinud, kuid see siin oli nagu tummahammas, vait ja kohmetu. Mage. Ene tundis, kuidas Piast hoovab nõrka magusat lõhna, justkui õiest. Tüdruk ise meenutas ka õit, haprat ja kena. „Miks, põrgu päralt, tõid sa siis üldse oma õie maale sitahaisu sisse,“ mõtles Ene ja tundis taas jõuetut viha. Polnuks ta enam nii vana ja ohutu, olnuks ta võib-olla Piale otse oma arvamuse välja öelnud. Oleks ta toast välja viinud ja karjunud „Vaata, mis sa tegid! Vaata!“

Aga võibolla ka mitte, sest Pia oleks nagunii vaid oma roheliste kalasilmadega talle nõutult otsa vaadanud. Pia silmad elustusid vaid siis, kui ta Peepu vaatas, siis olid need nagu kaks kuldkaladega täidetud akvaariumit.

Edgar mõmises kõrvaltoas. Ene palus end vabandada ja tormas meest aitama. Tagasi tulles nägi ta Peepu ja Piat üksteise kaisus. Peep sosistas midagi tüdrukule, tooni järgi otsustades siivutut. Pia kihistas. Nad lõpetasid otsekohe, kui Ene tuppa astus.

„Kust Pia ka pärit on?“ küsis Ene rahulikult, kuigi enesehaletsus ta peas tahtis ta uputada (MIKS PEAN MINA OMA ABIKAASA MÄHKMEID VAHETAMA, KUI NEIL KAHEL ON NII HEA? MIKS? MIKS? MIKS MINA?).

„Saksamaalt,“ ütles Peep. Pia tõstis oma nime kuuldes pea. „Me kohtusime ühel õhtul, kui kassajärjekorras kõrvuti seisime. Pial jäi arvest kümme senti puudu ja ma laenasin talle.“

„Kas talle meeldib Eestis?“ küsis Ene ja tundis end nagu KGB ülekuulaja.

„Meeldib,“ ütles Pia aktsendiga ja naeratas hämmeldunud Enele.

„Sellest sai ta aru,“ nentis Peep uhkusega ilmselget. Ta vaatas Piat ja tüdruk naeratas talle säravalt.

Õunakooki polnud keegi veel puutunud.

„Võtke,“ ärgitas Ene ja lõikas tükke taldrikule. Peep võttis, Pia keeldus

.

„Ta peab dieeti,“ mainis Peep.

„See ju rikub seedimise,“ kohkus Ene. Peep vaatas ema nagu lollakat.

Edasi oli jälle vaikus. Ene soovis vaid, et see piinav külaskäik läbi saaks. Poeg pojaks, kuid nad olid tõesti võõraks jäänud.

Peep ei lasknud emal kaua oodata. „Noh, hakkame minema ka,“ ütles ta ja naeratas emale esimest korda kogu külaskäigu jooksu. Ene saatis nad välja. Pia hoidus hoolega ringi siblivate kanade eest. Ta ei sobinud ümbritsevasse, kohe üldse mitte. Pia kallid riided torkasid kompostihunniku ja kanaaediku keskel silma nagu sadul sea seljas ning ta paistis seda ise ka taipavat.

Peep kallistas ema veel kord ja siis nad läksid. Ene jäi üksinda keset tuttavat õue. Vähemalt siin ei olnud miski talle võõras. Puude tagant vilksatas auto veel viimast korda ja Ene mõtles hajameelselt, kas ta neid veel kunagi näeb.

Kristel Serg, 8. kl

Kristeli lugu sai Võrumaa Keskraamatukogu korraldatud kodukandilugude konkursil põhikooli arvestuses I koha ja tunnistati terve konkursi parimaks.

Emadepäev - meie kallite emade päev!

II klassi vahvad lapsed mõtisklevad emadest.

Meie emme on ilus ja hea! Kõige parem!

Andi ja Anti

Minu ema on hea.  Ta õpetab mind süüa tegema, laulma ja kuidas käituda.

Dagnija

Minu kallil emmel on pruunid silmad. Temalt ma õpin kõike.

Raimond

Minu ema on kõige parem, sest ta hoolitseb minu eest alati ja aitab, kui mul abi vaja. Minu ema on heasüdamlik ja lahke. Me teeme koos süüa ja koristame. Ta õpetab mulle, et tuba peab korras olema.

Armin

Minu kallis emme kuulab mu mured ära. Me mängime koos igasuguseid mänge. Ta õpetab mulle etteütlust ja kirjutamist. Ta on kõige parem maa peal!

Hanna-Liisa

Minu  emme on kõige kallim, kõige armsam, kõige tublim, kõige nunnum, kõige parem ja kõige ilusam!

Rainar

Minu emme on rõõmus, et ta on minu ema. Ta on tark ja ilus. Koos me külvame aedvilju ja teeme koolitööd.

Markus

Minu emme on minule kallis. Ta on armas ja ilus. Ma aitan tal teha pannkooke ja külvata seemneid.

Kermo

Head emadepäeva!

Kevin