20.5.18

„Milline näeb üks inimene välja, kui ta seinad langevad?“

 Becky Albertalli teose „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ põhjal.

Kui seni kirjandusmaailmale tundmatu Becky Albertalli 2015. aastal oma esimese romaani, „Simon vs. homo sapiens’i vandenõuga“ Ameerika Ühendriikides välja tuli, sai sellest kiiresti ülemaailmne fenomen. Raamat pärjati juba ilmumisaastal mitmete auhindadega. Käesoleval aastal on ilmumas selle põhjal loodud film „Armastusega, Simon“. Miljonid inimesed üle maailma sattusid vaimustusse. Kui kärarikas teos lõpuks ka meie riigi raamatupoodidesse jõudis, juhtus üsna pea sama ka minuga.

„Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ jutustab loo (mitte eriti) tavalisest keskkoolipoisist nimega Simon Spier, kes avastas enda jaoks juba mõned aastad tagasi, et on muutumatult gei. Isiklik teadmine ähvardab aga saada mitte-nii-isiklikuks, kui kiuslik klassikaaslane, üksik ja vägagi veider Martin, leiab juhuslikult Simoni ja tema siiani anonüümse netisõbra isiklikud e-kirjad. Oma vaikimise eest hakkab ta esitama nõudmisi, mille täitmine ei lahenda Simoni probleeme, vaid tekitab neid juurde.

Raamatus käsitletav teema on tänapäeva maailmas praeguseks üsnagi avalik, kuid seda polnud veel isegi alles kolm aastat tagasi eriti lahatud ja kirjeldatud.  Seepärast lugesingi mina kui planeet Maa suurim keegi-ei-peaks-kapis-elama ideoloogia toetaja viivitamatult romaani kaanest kaaneni läbi. Ja ma ei pidanud pettuma. Olin ka varem lugenud paari sarnase süžeega raamatut, kuid sain kohe aru, miks ükski neist pole osutunud nii edukaks kui Albertalli oma – nad olid jäänud liiga pealiskaudseks. Need vähesed kirjanikud, kes seni julgenud kirjutada samasooliste suhetest, pole siiski võtnud asja täielikult kätte ja läinud lõpuni nagu Becky Albertalli. Tema ei jäänud tagasihoidlikuks ega kartlikuks, kirjeldamaks, mida elab läbi veel iseendki mittemõistev teismeline, kes peale oma murede ja probleemide peab tegelema tahtmatult ka teda osaliselt põlgava keskkoolirahvaga.

Kuid raamat „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ pole mitte ainult kirjeldus tänapäeva karmist keskkoolielust, vaid abikäsi ja julgustus neile, kes taolist olukorda läbi elavad. Peale geide ja nende väljatuleku probleemide on tegu ka lihtlabase kooli- ja küberkiusamise, mõnitamise ning muu taolisega, mida üks nooruk ei peaks kogema. Läbi Simoni ja tema püüdluste muuta inimeste senist arusaamist maailmast, saab lugeja näha, kui palju head võib juhtuda lihtsalt olles sina ise ja jäädes endale kindlaks.

Autor on näidanud valgust väga tõsiseltvõetava(te)le teema(de)le, kuid teinud raamatu siiski arusaadavaks ja mõistetavaks peaaegu igas eas lugejale. Albertalli teos on kirjutatud mina-vormis ning iga mõte või reaktsioon paberile pandud nii, kuidas see Simoni peas aset leiab. Tähendab, lauseid pole kohandatud liialt „ilusaiks“, vaid jäetud nii tõeliseks, segaseks ja katkendlikuks, nagu nad ühe teismelise peas pahatihti on. See võimaldas aga lugejal veel enam peategelase rolli sisse elada, samastuda temaga ka raskestimõistetavates olukordades.

Olles lugenud nii eesti- kui ingliskeelset versiooni, sain ma neid juba lugemise ajal võrdlusesse seada. Mul vedas, et ostsin esimesena originaali ehk ingliskeelse raamatu, kuna emakeelde tõlgitud variandis pidin pettuma. Vilve Torni tõlge on tehtud väga sõna-sõnalt ning peaaegu et üle lehekülje tekkis mul aina rohkem Google’i Translate’i kasutamise kahtlusi. Tekstist oli võimalik aru saada, kuid emotsioon, mida kogesin originaalkeeles lugedes, läks veidi kaduma. Näiteks, kui ähvardaja Martin peategelaselt oma nõuete ignoreerimise kohta selgitust nõudma läks, lausus ta kõigepealt: „Spier, mis su mäng on?“ Ingliskeelsena kõlaks see „Spier, what’s your game?“, väljend, mida välismaal kasutatakse tihti. Eesti keeles kõlaks minu arvates paremini „Mis mängu sa mängid?“. Samuti tekkis mul küsimus tõlkija adekvaatsuse kohta, kui lugesin netipostituste maha „laskmise“ kohta.

Kui kõrvale jätta ebaõnnestunud tõlge meie oma keelde, on „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu“ originaalis üks erakordne raamat ja tähtis edasiliikumine kirjandusmaailmas. Just kirjanikud loovad ju ühiskonnas muutusi läbi selle, mida nad maailmale oma teostes ütlevad. Becky Albertalli on öelnud midagi väärt lugemist.

Marika 9. kl
Raamatuarvustuste võistluse "Ulakass 2018" 2. koht ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eripreemia

Ma ei meeldi loomadele


Mulle meeldivad loomad, aga mina ei meeldi neile. See võiks olla lausa mu elumoto, sest täpselt nii ongi, ilma naljata.  Iroonilisena mõjub asjaolu, et mul endal on kodus kaks kassi, kuid kui keegi küsib, ütlen alati, et nad ei ole minu, vaid ülejäänud pere lemmikud. 
 

Kuidas saan aru, et ma ei meeldi oma pere kassidele? Neil on tehtud justkui kokkulepe, et hoiame omavahel sõbralikku distantsi, siis ei juhtu  midagi. Kodus ei tule nad kunagi minu lähedale, kuigi teistele pereliikmetele poevad küll suure rahuloluga. Räägitakse, et kui sa oled loomadele midagi halba teinud, jätavad nad selle meelde. Minu puhul on lugu hoopis teine. Ma pole kunagi ühelegi loomale halba teinud ja ei teeks ka iial. Ma lihtsalt ei meeldi neile.
 

Asi pole ainult kassides, vaid üleüldiselt loomades. Saan  kuskil kokku võõra koeraga ja vahet pole, kes mu kõrval seisab, alati läheb  koer teise inimese käest paisid paluma. Kui mina lähen looma paitama, siis tavaliselt ta taganeb vaikselt.
 

Olen mõelnud, miks nii. Ilmselt ei meeldi loomadele minu ``jõuväli´´. Arvan, et teatud  emotsioon, mis minust õhkab, on neile vastumeelne. Ise ma küll ei tea, mis nimelt neljajalgseid häirib,  kuid kui loomad oskaksid rääkida, küsiksin neilt seda kindlasti.
 

Tean, et kõlab masendavalt elu ilma lemmikloomadeta. Kuid mind see nii väga ei häirigi. Loodan, et kuskil maailmas leidub  üks lemmik, kes mind armastada suudab. Oma unistustes leian selle õige üles ja annan talle  kogu oma armastuse, mis mul on.
 

Stella 8. kl
Lemmikloomajuttude võistluse 1. koht

19.5.18

Koera unenägu

Väljas ulub sünge tuul. On külm ning pime. Kett mu kaelas kõliseb lohutamatult, kui ennast sooja pessa heinte vahele kerra sätin. Õnneks taipasin kõhu täis süüa, muidu oleks eriti kehv olla. Heinte vahel hakkab varsti soe ja mõnus… 
 
Juba jooksengi  vabalt ringi. Ei mingeid mõttetuid kette ega kaelarihmasid. On äge olla! Lidun ringi ümber maja, nagu jaksan ja hüppan rõõmust nagu ogar. Siis äkki ilmub nurga tagant välja üks priske kass. Tema järel veel teine, kolmas, neljas, viies… Lõpuks on õuel terve kassikoloonia, kes elu eest mu eest plagada üritab. Nii lõbus on kasse taga ajada! Riskides jooksevad karvakerad järjest kiiremini, kuid mina koperdan, nagu oleksid jalad kusagile pori sisse kinni jäänud. 

Järsku on kõik kassid kadunud, õues on jälle külm ja pime ning mina pikutan oma soojas pesas. Kaugelt kuulen perenaise lohisevaid samme krudiseval lumel. Lähen talle vastu ning pakun tervituseks käppa. Vastu saan magusa lõhnava kondi ning natuke mõnusat sügamist kõrva tagant. Algab jälle uus päev.

Aarne Kink 7. kl
Lemmikloomajuttude võistluse 2. koht

Koer - minu sõber ja lemmik



Kui oleksin loom, siis kindlasti saksa lambakoer, kes on minu arvates kõige koerasem koer. Saksa lambakoerad on välimuselt tugevad ja ilusad. Iseloomult pereliikmeid hoidvad ja kaitsvad loomad. 
Koerana olen  hea sõber ja valvur oma lähedastele. Mulle meeldib, et igal hommikul tervitab mind perekond. Kui kõik hommikuti kooli ja tööle lähevad, asun mina maja valvama. Tegelikult hoian kodul silma peal kogu aeg – nii öösel kui päeval. Mulle meeldib ka, kui minuga mängitakse. Samuti naudin pikki metsajalutuskäike pereliikmetega. Metsas on põnev: palju erinevaid lõhnu ja helisid. Need teevad mind ärevaks, sest võib-olla mõni loom tahab peremeest rünnata. Pean valvas olema.

Oma perekonda sattusin aastaid tagasi. Pereema nägi minu pildiga kuulutust ja ostis mu ära. Mäletan, et sel päeval paistis päike kuidagi eriliselt soojalt. Olin tookord kolmekuune, aga tundsin juba siis ennast tähtsana. Minu uueks koduks sai talu, kus elas kaks suurt ja kolm väikest inimest ja mis hakkas  kohe meeldima. Perega koos elab veel üks naljakas tegelane - kass. Ükskord perepoeg ütles mulle: „Ole hea koer ja ära kiusa rohkem kassi“. Tegelikult ma ei kiusanudki teda, kass ise tahtis tagaajamist.
                                                           ……………………….
Kõik kodused loomad meeldivad mulle. Kõige lemmikumat on muidugi raske valida, sest igaühte armastan erinevalt. Kuigi eelistan siiski  koera, sest ta kaitseb mind ning on mulle seltsiks pallimängus ja metsaskäigul. 

Mäletan seda aega, kui meil veel koera ei olnud ja ainsaks lemmikuks kass. Kass oli armas küll, aga ta ei tundnud mingisugust rõõmu minu nägemisest. Nüüd, kui majas on koer, tunnen et mul on päris tõeline sõber. Ta rõõmustab alati, kui koju tulen, jookseb mulle vastu ja liputab saba. Koer tuleb minuga alati metsa kaasa ja näha on, et see  meeldib, sest ta jookseb minu ees ja aeg-ajalt vaatab ikka, kas jõuan järele. Muidugi on tulnud mulle koos koeraga kohustusi juurde. Sellele vaatamata tunnen, et olen saanud endale tõelise sõbra.

Rainar 6. kl
Lemmikloomajuttude võistluse 3. koht

Meenutus


Sa oled mu suksu,
mu kallis kaeramootor,
igavesti meeles püsid mul sa.
Ja kuigi vikerkaare taha
oled juba läinud,
su tumepruune silmi meenutan ikka.

Su ronkmust lakk
ja valge täht laubal -
nii üle taevavõlvi kappasid sa.
Heinamaa, päiksepaiste ootamas seal -
paremat tahta ei oskakski eal.

Sofia 7. kl
Lemmikloomajuttude (-luuletuste) võistluse 3. koht

Unustamatu päev

Kõik algas ühel tuulisel teisipäeval…
 
Olin terve päeva ennast teistmoodi tundnud: kõrva tagant sügeles ja kui ei sügelenud just kõrva tagant, siis kiheles kuskilt mujalt. Närvilisus tõstis pead. Sõber Shara muudkui pakkus välja haigusi, mis mul võiksid olla - naersin tema jutu peale. Sisemuses miski ütles, et see, mis minuga toimub, on okei. 

Pärast kooli kodu poole kõndides olin aga energiat täis, tahtsin joosta kevadises päikesepaistes, nii et soe tuul vudiseks mu juustest läbi. Kõige imelikumana tundus mulle soov hiiri taga ajada, kuigi enda arvates  lausa jälestan neid olevusi.

Kogu päev pead murdes, mis minuga toimub, otsustasin minna duši alla. Ehk saan pea selgemaks ja sügelusest lahti. Siiski ei läinud kõik plaanipäraselt. Vannitoas ennast peeglist vaadates ehmusin jubedalt. Mu keha oli kaetud valge karva ja tumedate laikudega. Peas asetsesid mustad kõrvad. Valu lõi kätte ja käed muutusid käppadeks, küünte asemele ilmusid küünised.

Kõik käis välgukiirelt: mina kahanesin ja muutusin must-valgeks kassiks, jättes vannitoa põrandale oma riided. Esimesed sammud tulid raskelt, kohe üldse ei saanud jalgade liikumise süsteemile pihta. Kukkusin päris mitu korda pikali. Kui aga sain kõndimise ja jooksmise selgeks, lasin mööda maja ringi, unustades, mida mu vanemad arvavad sellest, et  minust on saanud  mingi närune kassipoeg. 
Aeg möödus ja mina kasvasin. Vanemad leppisid oma lapse uue väljanägemisega. Käin öösiti  jahil, veedan aega teiste kassidega, mõnulen perekonna hellituste paistel.

Nii on minust saanud inimkass, kes teab, mida tahab ja kes iial ei unusta üht tuulist teisipäeva…

Emma 7. kl
Lemmikloomajuttude võistluse tänukiri