19.5.19

Charlie, mida sina mõtled?

Steven Chbosky
“Müürililleks olemise iseärasused”



Raamat, mille kirjutamine võttis Stephen Chboskyl viis aastat, oli kõike muud kui lakooniline. Vaatamata sellele, et kogu lugu on kirjutatud vaid 240 lehele, sisaldab see endas mahlakaid kirjeldusi sellest, mis toimub ühe noore inimese peas ja mõtetes.

Teismeline Charlie on musternäidis „müürilillest“, kes ei paista pealtäha mitte millegagi silma ja püsib pidevalt vakka. Kuid ta jälgib ja paneb tähele asju, mida teised ehk märgata ei oskagi. Saades sõbraks endast vanemate Sami ja Patrickuga, avaneb Charliele uus maailm, täis erinevaid ja huvitavaid kogemusi, nii häid kui halbu. Vanemad sõbrad võtsid Charlie endaga pidudele kaasa ja sai proovitud igat sorti narkootikume -  LSDst kanepini välja. Sellest tegi poiss ka oma järeldused, kas narkootikumid on siis head või halvad. Positiivsema poole pealt sai ta kuhjaga kogemusi inimsuhete vallas ja nagu noortel ikka, mängis suurt rolli armastus.

Charlie kaotas lapsepõlves oma tädi Heleni, kes oli tema nö usaldusisik. Raamatu lõpus tuleb kahjuks välja, et Helen kasutas Charliet ära  ja tekitas talle sellega tõsise trauma, millega poiss raamatu vältel tegeleb. Kuid tõigast, et paljud tema hirmud tulenevad mälestustest Heleniga, mille Charlie alateadlikult unustanud on, saab poiss aimu alles loo lõpus, kui meenub kõik, mida tädi talle tegi.
 
Raamat käsitleb komplitseeritud teemasid kergelt. Arvan, et nii on noortel lihtsam Charlie ja teiste tegelastega samastuda. Kuid tõsisest teemast, mis võib haiget teha, näiteks nagu lähedase kaotus, ei üritata kuidagi kaarega mööda minna. Järgnevad laused on vaid väike osa tekstist, mis räägivad surmast. „Ta oleks elus, kui ma oleks sündinud päeval, kui lund ei saja. Ma teeksin kõik, et seda poleks kunagi juhtunud. Ma igatsen teda kohutavalt.”

Raamat on kirjutatud kirjadena „sõbrale“. See rõhutab isiklikkust, just nagu kirjutaks Charlie neid kirju ainult sulle.  Ka kirjutamisstiil on kergesti jälgitav. Raamat pakub huvi, sest kogu aeg toimub midagi ja ühe teema juurde ei jääda liiga kauaks toppama, kuid lõpplahendus on üsna läbinähtav. Lõppeb nagu iga teine noorteraamat. Algul vaikne peategelane muutub loo lõpuks julgemaks ja õnnelikumaks, mis on iseenesest ilus ja hea, kuid kui kõik raamatud nii lõppevad, läheb igavaks. Ootasin kulminatsiooni, kuid seda ei tulnudki.

Terve raamat meenutas muusikat ilma dünaamikata ja kulges ühe tambiga otsast lõpuni. Kuid samas suutis autor selgelt tuua lugejani mõnegi olulise mõtte: „Ja ma mõtlesin, kui vägev on, kui sul on sõbrad ja pere.” Samuti väärisid nautimist iga hästi seatud sõna ja  kaunis ütlemine: “Me võtame vastu vaid selle armastuse, mida me enda arvates väärime.” Seoses sellega peaks ka mainima, et tõlkijad on head tööd teinud. Ma ei oodanud viimase lehekülje tulekut…

Kipun pidevalt raamatuid kaane järgi valima, nii oleks juhtunud ka selle teosega, kuid otsustasin Steven Chboskyle võimaluse anda ja ei kahetse. Kuigi „Müürililleks olemise iseärasused” ei kuulu kaugeltki parimate  raamatute sekka minu lugemisvaras, on tal kindlasti palju pakkuda eneseleidmise poole pealt. Teos ei ole mõeldud niivõrd ühele kitsale lugejaskonnale, vaid kõigil annab kirjutatust midagi õppida. Kasvõi seda, kuidas teistega läbi saada ja mida teha, kui kõik viltu läheb. Ka täiskasvanutel, kes võib-olla arvavad, et noorteraamatute jaoks liiga vanad, tasub „Müürililleks olemise iseärasused“ käsile võtta. Ja kui midagi muud ei saa, siis ehk tuleb tsipake parema arusaamine sellest, mis tegelikult noorte peas toimub.


Sofia 8. kl
Arvustuste konkursi Ulakass eripreemia


Minu arm

Kuidas saadakse suurele peole?
Algul peab õppima, harjutama,
unistama, muresid varjutama.
Vot, nii saadaksegi suurele peole!

Mida tehakse tantsupeol?
Tantsupeol tantsitakse,
murul kujundeid sätitakse.
Vot, seda tehakse tantsupeol!

Mida tehakse laulupeol?
Laulupeol lõigatakse rukist,
lükatakse päikest uppi.
Vot, seda tehakse laulupeol!

Mida aga mõeldakse pärast?
Kui uhke oli küll olla
osa oma isamaast, oma armsast Eestimaast.
Vot, seda mõeldakse pärast!

Laura Kirke 5. kl
Laulupeo-teemalise jutuvõistluse 1. koht

Viis

Heliseb kõrvus,
kaare poole minnes,
viis.

Heliseb hinges,
kaare alla seistes,
viis.

Heliseb siis, kui laulame,
siis, kui kätel kanname,
kanname viisi,
mis meis kõigis.

Seda ühtsust ei vii
võõras viis.
Viiks vaid meie tahtmatus
kanda midagi nii suurt,
nii tähtsat ja hindamatut.

See viis, mil
vabaduse hind,
võiks jalust rabada
oma võimsusega ka sind.

Kui laseksid vaid
igal viimsel helil
leida oma koht
oma hingesopis.

Ümise kaasa.
Mis tuleb su seest?
See ongi see viis,
võitle selle eest.

Sofia 8. kl
Laulupeo-teemalise jutuvõistluse 1. koht

Kui oleksin kärbes laulukaarel

Vaatan üle ääre alla,
mida mina näen?!
Häälepaelad puha valla,
laulavad seal mäel.

Laulab üks…laulab kaks,
neid ju mitu tuhat?
Laulab ema, isa, laps,
viise aina uhab.

Inimesi, oi kui palju
laulab kaare all!
Kokku laulavad nii valjult,
langeks iga vall.

Kindel jalgealune
mul siiski garanteeritud,
sest teadagi, kaar  -
see ju tsementeeritud!

Kuid üks laviin,
mille vastu sa iialgi ei saa,
on need tunded,
mis sust üle uhuvad.

Seisad laulukaare all,
kõrval, kasvõi ääre peal.
Puutumata ei jää sinu kõrvad ega hing.
Ei eal.

Sofia 8. kl
Laulupeo-teemalise jutuvõistluse 1. koht

Laul teeb rinna rõõmsaks!

Koos laulmine toob naeratuse suule,
tunde südamesse, et lendaks või Kuule.
Hinges soojus näitamas, et rahvana ühtsed,
laulupeod meid, eestlasi, liidavad ühte.
Kõrval sul sõber, kel pisarad silmas,
ise öeldes, et põhjus vihmases ilmas.

Käest võtab kinni nii sõber kui võõras,
ees naerusena keegi su poole end pööras.
Pisarad silmis, kuid naeratus suul,
paitamas päid meil soe suvetuul.

Kui uhke tunne kaare all lauljatel,
seistes grupis trepiastmetel.
Lauldes laule, mis tähtsad meile,
anname kingituse, kuulajad, teile.

Emma 8. kl
Laulupeo-teemalise jutuvõistluse 3. koht

Nägin und...

Eestis on viimasel ajal palju vihkamist ja sallimatust. Viha võib tunda igal pool, kuid eriti võimendub see sotsiaalmeedias. Põhjus, miks inimesed elavad oma negatiivsed emotsioonid välja internetis, on lihtne.  Läbi ekraani ei teki paljudel süütunnet ja sotsiaalmeedias saab säilitada anonüümsuse. Mõeldes sellele, et uus generatsioon peab üles kasvama keskkonnas, kus on nii suur kibestumus, muutun tohutult kurvaks.

Mõeldes laulu- ja tantsupeole, ei saa ma aru, kust sellised sappi täis inimesed tulevad. Paljud eestlased tunnevad rõõmu kooslaulmisest ja-tantsimisest ning seda saab iseloomustada ühe sõnaga - ühtsus. Nii laulukaare alla kui Kalevi staadionile jagub  palju positiivset energiat, mille tekitavad  MEIE INIMESED. Meie oma eesti rahvas on oma ühtsuses võimeline tekitama tunde, mis jääb meelde terveks eluks… Tunde, mis liigutab kõiki südamepõhjani ja ei jäta kedagi külmaks. Miks ei suuda inimesed üksteise vastu olla kogu aeg sallivad ja head nagu laulu- ja tantsupeol? Mõelda vaid, kui palju toredam oleks Eestis elada.

Ma nägin kord und Eestist, kus üksteist aidatakse, elatakse teistele kaasa, ollakse sallivad ja ühtsed. Ma nägin und laulu- ja tantsupeost.

Stella 9. kl
Laulupeo-teemalise jutuvõistluse eripreemia


Minu esimene suur pidu

Ma käisin 2017. a koolinoorte laulu- ja tantsupeol tantsimas.

Ärkasin hommikul vara, vaatasin üle kõik tantsupeole minekuks vajalikud asjad. Sõin hommikust, panin jope selga, saapad jalga ning läksin õue. Kui jõudsin bussijaama, oli buss juba kohal. Ainult mina puudusin! Ütlesin isale ruttu head aega ja lippasin tantsukaaslaste juurde. Terve tee rääkisime sõpradega juttu ja kui Tallinna jõudsime, olin väga üllatunud, sest ööbisime tohutult suures koolis.

Järgnevad päevad olid rasked. Aitasin meie juhendajat, et kõik tantsijad ikka korralikult sõna kuulaksid ja  selle tõttu läks mul hääl ära. Olin vaikne ja õnneks sain  paari päeva pärast jälle normaalset häält teha.

Keeruline oli ka tantsuplatsil.  Pidime omandama mõne päevaga SUURE  LIBLIKA  TEGEMISE, see tähendab, et  tantsu ajal pidime liikuma liblika kujundisse. Harjutasime seda hommikust lõunani, siis sõime ja uuesti tantsima!

Ühe proovipäeva hommikul käisin loomaaias, sest vihma sadas. Vanemad tulid mulle külla ja nii sain lausa vaba päeva. Esinemise päeval sadas samuti ja see tekitas kurba meeleolu, kuid me ei lasknud vihmal end segada, olime hoopis õnnelikud - saime ju tantsupeole!

Rongkäigu ajal tundsin end eriti uhkena, kuna paljud inimesed vaatasid meid. Teekond oli päris pikk, kõndisime kesklinnast suure laululavani. Tänavate ääres inimesed lehvitasid ja vilistasid, mõni hõikas: „Varstu, Varstu!“

Kui pidu  lõppes, ei sõitnud ma veel koju. Jäin paariks päevaks pealinna ja tundsin  rõõmu, et julgesin tantsupeole minna!

Lauri 5. kl
Laulupeo-teemalise jutuvõistluse eripreemia