19.12.13

Noorus, noorus, noorus…

Räägitakse, et noorus on kõige ilusam aeg ja ära maga seda maha. Nagu kõiges, on ka selles mõttes omad plussid ja miinused.

Usun, et esimene, mis enamikul inimestest noorusega seoses pähe tuleb, on puberteet. See tunne, et hormoonid “möllavad”, meeldib. Teed väga totakaid tegusid ja pärast meenutad piinlikustundega. Puberteet on periood päris palju nn võimendatud emotsioonidega: võid solvuda kiiresti, anda andeks kiiresti, vihastada tühja peale ning käituda mõistlikumalt kui vanemad (vahetevahel).

Ilma sõpradeta ei ole nooruses õiget elu. Kõiki lollusi tehakse ju ikka sõpradega koos. Kes ikka öösel linna peale “Pistoda laulu”  üksinda laulma läheb? Platon on öelnud: “Isegi jumalad armastavad nalja.” Igaüks vajab kindlasti vähemalt üht südamesõpra, kellele saad kõigest rääkida. Oma silmarõõmudest ja koosoldud hetkedest. Muidugi võiksid sõbrad ka sulle toeks olla, kui on muresid rääkida. Depressiooni ju ikka jääda ei taha. Sõbrad on ühe nooruki  elus kõige tähtsamal kohal.

Kõik veedavad oma vaba aega kuidagi. Aktiivse loomuga inimsed kasutavad ära kogu aja, mis neile nooruses antud, kuid passivsed lihtsalt laisklevad. On ka keskmine grupp, kuhu kuulun mina. Tavaliselt on mu aeg sisustatud kas tantsimise, võrkpallimängu, lugemise, kudumise ja õppimisega. Televiisor ja arvuti on kõige hullemad ajaröövlid üldse. Usun, et olles piisavalt aktiivne, saan kogemusi ning mul on paremad väljavaated tulevaseks eluks. On selge, et inimene astub oma tulevikule vastu oma minevikuga.

Tean, et tähtsaim, millest üks teismeline hoolib, on tema välimus. Kuidas riides käia, kuidas käituda ja seda kindlasti teiste silmade läbi.  Meigis, riietes peab end mugavalt tundma. Kuidas saaksidki kõndida killer-kontsadega, kui a) ei tunne end nendes hästi b) nendega käia ei oska?

Noorele on perekond parajaks nuhtluseks. Nuhitakse sinu järel, keelatakse minna kuhugi, keelatakse üldse kõike. Kuid veidi järele mõelda, miks seda tehakse, on vanemate käitumist isegi võimalik mõista. Tegelikult hoolitakse meist väga, lihtsalt ei taheta, et halvale teele suunduksime. Loodan, et suureks saades olen rõõmus praegu saadud  keeldude üle, kuid hetkeseisust vaadatuna on ka minul oma elu elada ja seda tundma õppida. Üleüldse omad vitsad kätte saada.

“Õppimine on täielik nuhtlus” Seda lauset kuuleb sadade õpilaste ja isegi täiskasvanute suust. Õppimiseta põhikoolis ei ole sul hiljem kuhugi minna. Õppimine on eluks vajalik, selleks sobib ka elu tundmaõppimine. Kahjuks või õnneks koolis peabki raske olema. “Per aspera ad astra” ( Läbi raskuste tähtede poole).

Raha teenimisega on keerulised lood.  Ka linnas tekivad töölesaamisega probleemid.  Kui tahad  minna näiteks klienditeenindajaks, on põhimõtteliselt võimatu paljudesse kohtadesse saada. Surnud ring: nõutakse töökogemust, kuid et töökogemust saada, tuleb tööle saada. Maal leiab kergemini tööd kuskil talus, aga endalgi  kodus piisavalt rohimist. Mis sa ikka kuhugi mujale lähed.

Suureks saades tahaksin leida sobiva töökoha, luua pere ja kõik, mis seondub hea eluga. Arvan, et tänu sellele üritangi saada palju tarkust ja kogemusi olümpiaadidelt, õppida hästi, saada sõprade ja tuttavatega  läbi ja olla üldse aktiivne. Meile kõigile on antud ainult natuke aega elada ja teha, mis meile meeldib. See tähendab, et elust tuleb võtta viimast, kuniks veel saame.

Kuigi minuvanused ei ole enam päris lapsed, arvan, et lõppu sobib tsitaat Edna St. Vilent Millay’lt: “Lapsepõlv ei kesta sünnist teatud vanuseni, milleni jõudes lapsest saab täiskasvanu, kes jätab kõrvale kõik lapseliku. Lapsepõlv on kuningriik, kus keegi ei sure.”

Reili Jäädmaa VIII kl

16.12.13

Päkapikud piiluvad

Päkapikud on teel
(I ja II kl laste päkapikud otsivad heade laste susse)
Toredad päkad
nüüd väljas on lumega.
Varsti nad läinud.


Päkapikk reisib,
susse aknalaualt otsib.
Hiljem magab.


Päkapikud vudivad toas,
sussi kommi pistavad.
Lapsed on rõõmsad.

(Haikusid päkapikkudest kirjutasid Riivo, Indrek, Maarja)

Kas on kerge olla 14-aastane?

Igaüks kujundab väga suurel määral ise oma elu kas kergeks või raskeks, igavaks või huvitavaks, rõõmsaks või kurvaks. Minu elus on nii muresid ja ootamatuid olukordi kui ka kergeid päevi, aga ma ei soovikski ainult lihtsat ja probleemideta elu, sest see oleks igav.

14-aastasena algab justkui täiskasvanu elu ja järjest kaugemale jääb lapsepõlv. Tekivad tõsisemad suhted ja rohkem peab mõtlema sellele, mida sa tulevikus teha ja kelleks saada tahad. Vahel mulle meeldib otsuseid langetada, kuid tihtipeale tuleb ette, et ei oska "õigesti" otsustada ja hakkan tehtut kahetsema. Vanemaks saades kipub neid olukordi järjest rohkem ette tulema.

Mulle ei meeldi, kui noored tahavad olla ühesugused, käia üksteisel alati "sabas" ja omada ühte arvamust. Mina ei ole selline. Mulle meeldib teha just seda, mida naudin. Ma ei meigi või jäta õppimata sellepärast, et teised seda teevad. Kuulan raadiot või mängin väikese vennaga, sest just mulle meeldib see. Vahel teised vaatavad mind imelikult ja natukene hoiavad eemale ning see on raske, kuid ma ei kavatse kellelgi sabas joosta. Paljud noored unustavad justkui enda ära, mis on kurb.

Teisest küljest vaadates on mu elu kerge. Mul on armastav pere, võimalus õppida, toit laual ja soe tuba. Paljud lapsed maailmas võivad vaid unistavad sellest, mis meil on alati olemas ja mida tihti hinnata ei oska. Isegi siis, kui pean ise toidu küpsetama või ahju kütma, on kõik lihtne, sest olemas on toiduained ja puud nendeks tegemisteks.

Tegelikult mulle meeldib olla 14-aastane, isegi siis kui vahel tekib  hunnikute viisi probleeme ja on raske. Mulle meeldib õppida, mängida oma väikese vennaga lõputult peitust või naerda sõbrannaga kõhuvaluni millegi mõttetu ja tühise peale.

Tore on olla noor!

Age Kannumäe VIII kl

Poisid sõprusest ja sõpradest

Kõigil meil on sõbrad. Mida rohkem on sõpru, seda parem, sest siis on lõbusam.

Minul on palju sõpru. Mõne sõbraga saan aastas ainult  paar korda kokku, mõne sõbraga  kohtun peaaegu iga päev. Kõige tihedamini saan ma kokku Kristo, Egerti ja Keviniga. Arvan, et põhjus on selles, et meil on ühine hobi: võrridega sõitmine. Koos on lahe võrridega võidu ajada. Mõnusalt adrenaliinirohke tunde tekitab see, kui mõtlen kes meist kiiremini krossiraja läbib. On juhtunud mitmeid kordi, kui võrr katki läheb. Siis oleme sõpradega ikka koos arutanud, mis nüüd tuleb teha. Kevinil ja Egertil on võrride remontimises juba pikemaajalised kogemused. Aastate jooksul on neil ka tagavaraosasid kogunenud. Õnneks on nad sellised sõbrad, kes jagavad hea meelega oma tarkust ja kogemusi, kuidas või millega võrri remontida.

Arvan, et sõbrad ongi selleks, et üksteist aidata ja koos toredalt aega veeta.

Reinar Vissel V kl



Mul on palju sõpru.

Minu parim sõber on Reinar, sest ta elab kõige lähemal. Meile mõlemale meeldivad võrrid, vanad autod ja traktorid. Veel meeldib võrridega sõita ja neid parandada, sest võrre peab kogu aeg putitama. Vanaisa on mehaaniku eest - ta aitab meid. Meil on salatee läbi metsa, mille kaudu sõidame üksteise poole, sest tee peal ei tohi. Põllu peale tegime mitu rada, kus krossitame.

Mul on veel teisi sõpru ka. Egert käib vahepeal oma võrriga minu pool.Siis sõidame koos ja teeme võistlusi. Tavaliselt võidab Egert.

Veel on mul üks hea sõber - Karl. Ta elab Põlvamaal, sellepärast saame kokku harva, põhiliselt vaheaegadel. Ta on siis vanaisa ja vanaema pool, kes elavad meile lähedal. Meil on seal suur onn, kus mängime sõda ja teeme muud põnevat
.
Sõber Sander läks ära Soome elama. Temaga suhtleme interneti teel. Väga hea, et selline võimalus on olemas.

Mul on väga hea meel selliste sõprade üle. Sõpru ei ole kunagi palju.

Kristo Juul V kl

Milleks mulle sõbrad?

Sõbrad on inimesed, kes lohutavad, kui on paha tuju ja kes aitavad, kui oled hädas. Mul on palju sõpru, aga nelja kõige paremaga veedan koos aega  iga päev.

Mul on neli kõige paremat sõpra: Karin, Laura, Alice ja Stella. On väga kahju, et me ei käi samas klassis. Stella, Alice ja Laura õpivad neljandas, meie Kariniga  aga viiendas klassis. Vaatamata sellele teeme ikkagi kõike koos ja oleme alati üksteisele toeks. Saame omavahel kõigest rääkida ja meil on alati lõbus. Kui hetkel pole midagi teha, siis lahendame ruttu selle väikese mure.

Meil on ühine hobi – tantsimine. Tantsutrennis käime meie Stellaga, kuid Laurale, Karinile ja Alicele meeldib vabatants. Kuid tantsimine pole ainuke asi, mida me teeme. Karinile meeldib lilli kasvatada, Laurale aga krossi sõita, Alice’i hobi on muusikakoolis käimine. Koos olles joonistame. Keegi meist küll hea kunstnik pole, kuid see polegi tähtis ja teiste arvamus meid ei huvita.

Sõbrad on väga suur osa meie elust. Sõbrad on selleks, et me poleks oma murede ja rõõmudega üksi.

Marika Adson V kl

Arvuti ja mina

Ühel päeval sain uue arvuti. Alguses tundus see igav. Hiljem aga, kui mul kõik leheküljed tuttavaks ja trikid selgeks said, muutus põnevaks. Arvutis olles jäi aeg lausa seisma. Päev päeva järel muutus arvutis olemise aeg järjest pikemaks ja oli sama vajalik kui söömine. Mõnedel päevadel, kui ema ega õde kodus polnud, istusin arvutis terve öö. Tihti olin koolis vihane, rahutu ja tusane. Mul olid koolis pahandused ja halvad hinded. Ühel hetkel sain arvutikeelu. Hakkasin palju rattaga sõitma ja arvutis olemine muutus lühikeseks.

Mõne aja pärast leidsin oma vanad sõbrad uuesti üles.

Armin Siig V kl

6.10.13

Kohtumine Mika Keräneniga

Käisin kohtumas kirjanik Mika Keräneniga Võru Keskraamatukogus. Sain temaga kohtumisele selle tõttu, et lugesin läbi seitse raamatukoguraamatut. Siis tuli raamatukogujuhatajale kutse, mille sain mina.

Mika rääkis oma raamatutest ja luges veidi võõrkeeles. Ta rääkis ühest oma raamatust, mille pealkiri oli ,, Vana roosa maja.“ Ta kirjutas selle raamatu oma tütre järgi, kes ronis kuuri katusele ja see tundus nii põnev, et Mika kirjutas sellest raamatu. Teised tegelased mõtles ise välja.

Siis hakkas Mika meie küsimustele vastama. Ta rääkis, kus on reisimas käinud ja mida näinud.
Mikale ei meeldi lugusid kodus kirjutada, sest seal ei tule mõtteid. Tal lähevad mõtted ära ja siis hakkab koduseid töid tegema.

Lõpuks tuli auhindade jagamine. Meile jagati tänukirju ja auhindu. Lõpuks läksime autogramme saama. Kohtumine oli tore!

Anne-Mai IV klass

Lood sügisest


Suvi sai väga kiiresti läbi ja uksest astus sisse sügis. Nii kahju, et suvi läbi sai, aga sellepärast on hea, et algas kool.

Matkasime II klassiga lennuväljale.
 Mängisime lennukeid ja sõime natuke maiustusi.
Kui õhtul magama läksin, magasin nii sügavalt, et ei
kuulnud mitte midagi.
(Jutt Armin, pilt Anti)
 
Sügisel on igal pool lehed ja kõik on nii värviline. Saab mängida lehesõda ja hullata lehtedes. See on vastik, et sügisel saab alati nohu ja köha.

Sügis on külm ja niiske aeg. Karu , siil ja ussid hakkavad end talveunne sättima. Linnud lendavad lõunamaale.

Sügisel võetakse üles kartuleid ja porgandeid ning korjatakse õunu ja marju. Sügiseti on inimestel palju tööd ja lastel on palju õppimist.

Märkamatult jõuavad kätte esimesed öökülmad ning rebivad puudelt viimasedki lehed. Porilompidesse ilmuvad härmatiskihid. Ja siis on märkamatult kätte jõudnud talv.

Stella Männiste IV kl


Sügis algab tegelikult meil kalendri järgi 22. septembril. Minu jaoks 1. septembril koos kooli algusega. Arvan, et see on nii paljude laste jaoks.

Kooli algust ootan ma väga. Teistega on huvitav jälle üle pika aja kokku saada ja midagi koos ette võtta. Mulle meeldib uut klassi alustada. Siis saab palju uusi kooliasju. Päris tore on õpikutele ja vihikutele ilusaid pabereid ümber panna.

Mõne  aja pärast tüütab see aastaaeg ära. Siis tundub, et aastaaegadel pole eriti vahet. Kogu aeg on omad kohustused ja vaba aega pole eriti kunagi. Iga päev peab jälle vara üles ärkama. Nii on see igal aastaajal.

Sügis lõpeb tegelikult alles detsembris, kui tema asemele tuleb talv. Kuigi ka talv algab sageli palju varem. Ma arvan, et praegu on ilm täiesti sügise moodi. Vahel paistab päike, mõnikord sajab vihma, puud on värvilised. Selline sügis võiks kauem kesta.

Marika Adson V klass


Sügis on vahva ja väga värviline. Riietuda tuleb soojalt, sest sügis on külm ja tuuline, võib kergesti haigeks jääda.

Sügisel tuleb väga palju tööd teha:  kartuleid võtta, mahla teha, marjal käia ja seenel ka. Siis veel tehakse kurke ja marju purkidesse.

Sügis on väga lahe, sest siis saab puulehti püüda, kui lehed langevad. Lehesõda on paljude lemmikmäng.

Mulle meeldib, kui kool algab, sest siis näeb jälle sõpru ja õpetajaid. Esimene koolipäev meeldib minule ja mu sõpradele väga, sest suvi läbi ei näe ju üksteist. Aga samas me jälle ei oota esimest koolipäeva, sest teame, et tuleb õppimine ja siis ei saa enam lulli lüüa. Kui suvel oli  kõigil ükskõik, millal voodisse saab, siis praegu käiakse nuiaga taga: „Kas saad voodisse või ei saa, homme on koolipäev!“

Laura Baranov IV kl


22. septembri hilisõhtul algas kalendri järgi sügis. Koos sügise saabumisega saabusid ka sügisesed ilmad. Hakkas vihma sadama, temperatuur langes, tuul on jahe, taevas hall ja tumedate pilvedega. Pilved on nii madalal, et torka või näpp sisse.

Sügis on talvevarude varumise aeg, et talv mureta üle elada. Sel aastal oli nii ilus ja hea suvi, et kasvas kõik, mis kasvama pandi. Ainukesed, mida ei ole, on seened metsas. Nende jaoks oli liiga kuiv.

Meil on oma talvevarud ära varutud. On keedetud ja külmutatud moose ja marju. Tehtud igasuguseid muid hoidiseid. Mulle meeldivad marineeritud kurgid ja külmikust võetud mustikad kõige rohkem.

Sel aasta on palju õunu. Tegime palju õunamahla. Vanaema lubas veel õunu kuivatada. Neid meeldib mul talveõhtutel krõbistada. Osa õunu on sellised, mis tuleb seisma panna- need on praegu veel õunapuu otsas.

Meie perel on kombeks kevadel talvepuud õue riita panna, et ära kuivaksid. Sügisel veame puud kuuri. Vedasime neid nüüd ja panime riita. See oli minu jaoks tore töö. Vanaisa lubas mul traktorit juhtida.

Sügisel on veel üks suur töö. Kui lehed puudelt maha langenud, tuleb need kokku riisuda ja ära vedada. Aga sellegi poolest on sügis ilus värviline aastaaeg. Loodan, et ta toob veel ilusaid ja sooje ilmu.

Kristo Juul V klass



Kätte on jõudnud sügis. Puude lehed on muutunud värviliseks. Loodus on üldse kirjum. Kurb on see, et jääb vähe aega lustimiseks ja tuleb tegelda rohkem õppimisega.         

Teisest küljest on kool täitsa vahva, sest  seal on palju toredaid tunde ja saab üle pika aja sõpradega kokku.
Peale kooli tuleb ka põllutöid teha, näiteks vilja koristada ning talivilja külvata. Aiast koristatakse  porgandeid, kartuleid, peete, kapsaid, kaalikaid ja muid juur- ja köögivilju. Kui saak saab koristatud, tuleb aiamaa läbi künda. Hea oleks enne kündmist väetis maha panna. Meil kasutatakse  kodus põllu väetamiseks looduslikke väetisi: puude lehti, niidetud muru, turvast, tuhka ja loomasõnnikut.         
 Natuke õppimist ja tööd - see ongi minu sügis.
Reinar Vissel V klass   
   
     
Sügis on värviline nagu minu kirjand. 

Kool algas ja mulle meeldib koolis käia, sest näeb sõpru. Mulle meeldivad ka tunnid. Eesti keele tund on huvitav, sest seal saab jutustada, lugeda, joonistada ja mõelda näidendeid. Mulle meeldib ka matemaatika tund ja kõige rohkem meeldib mulle orienteeruda kehalise tunnis.

Sügisel algab muusikakool, õpin teises klassis viiulit. Seal saab hindeid nagu tavakoolis. Mulle meeldib muusikakool väga, eriti kontserdid. 

Sügise tunneb ära selle järgi, et ilmad muutuvad külmemaks ja vihmasemaks. Linnud lendavad lõunamaale ja puude alla tekivad värvilised vaibad

Sügis on minu jaoks huvitav ja kirju. 

Alice Saluorg IV klass                                             



9.5.13

Looduse hävitamine - kas teadlikult?

Usun, et kõik me oleme teadlikud, kui tähtis on loodus, kuid kui paljud seda endale ka tegelikult teadvustavad?

Maailmas on tohutult palju inimesi, kel kõigil on asjast omamoodi arvamus. Põhimõtteliselt jagunevad nad oma suhtumisega loodusesse kaheks: nendeks, kes hindavad, hoiavad ja võitlevad looduse heaolu eest ning nendeks, kellel on sellest ükskõik. Mina kuulun nii-öelda heade poolele. Ma armastan loodust ja mõistan tema tähtsust. Kasvõi pisiasi, et viskan prügi alati prügikasti. Ka vanemad on mulle eeskujuks. Ema sorteerib prügi, viib pudeleid taaraautomaati ning poodi minnes kasutab eelnevalt olemasolevaid kilekotte, mitte ei osta uusi. Mu ema suurt südant näitab ka tõsiasi, et kui ta autoga sõites märkab teel konna, peatub  alati ning aitab väikesel kahepaiksel retke ohutult jätkata. Kui kõik inimesed planeedil Maa käituksid samamoodi, oleks elu siin palju parem. Tõsi küll, praegu pole veel midagi väga katastroofilist lahti, kuid kui me nii edasi jätkame, on õnnetus vaid aja küsimus.

Praeguse hetke suurim ja murettekitavaim teema käib ilmselt Põhja-Korea ümber, mille riigipea ähvardab USA'd ja Lõuna-Koread tuumasõjaga. Venemaa presidendi Vladimir Putini arvates osutuks selle kõrval isegi Tšernobõli katastroof vaid lapse lalinaks. Minul tekib küsimus, kas sellel sõjakal juhil on ajude asemel hoopis sült? Kui riigipeal on tõsised kavatsused tuumasõda alustada, siis tundub, et ta tõesti ei anna endale aru, mis sellega kõik kaasneda võib. Antud teguviis lihtsalt hävitaks meie kalli planeedi, sest piisab vaid ühest valest sammust, et tuua kaasa katastroof.

Teiseks probleemiks on kindlasti Maa kopsude ehk vihmametsade hävimine.Vihmametsi peaks kohe eriti hoidma, mitte hävitama, selleks et saada vaid väärtuslikku puitu või rajada uusi istandusi. Peamiseks probleemiks ongi just tõsiasi, et vihmametsad ei kasva enam kunagi endisel kujul tagasi või kui, siis väga pika aja vältel. Miks on inimesed  rahaahned, et hävitada midagi nii ilusat? Vihmametsad on tegelikult hindamatu väärtusega ning nende hävitamine kutsub esile erosiooni. Kas seda me tahamegi?
Ma võiksin veel näiteid tuua, kuidas inimesed loodust tapavad, kuid olen kindel, et pikemalt mõeldes mõistame isegi. Küsimus on pigem, kuidas saame juba tehtud kahjusid heastada. Ilmselt ei  saagi, kuid samas vaimus jätkata ei tohi. Tuleb rohkem mõelda meid ümbritsevale imele, sest kui poleks teda, poleks ka meid.

Peamiseks küsimuseks on veel, miks me seda teeme. Kas me anname oma tegudega aru, mida põhjustame? Kas meil on siis endiselt ükskõik? Tegelikult mina tõesti ei usu, et kogu selle hävitustöö põhjuseks oleks teadmatus. Võib-olla vanasti, kui inimesed veel nii haritud ei olnud, võis selle küll vabanduseks tuua, kuid enam mitte. Teame väga hästi, mis meie ümber toimub, aga ükskõiksus, hoolimatus on tugevamalt juurdunud, kui arvata oskame.

Leidub siiski inimesi, kes üritavad praeguse olukorra lahendamiseks midagi teha. Neid, kes võitlevad vihmametsade hävitamise vastu, organiseerivad koristamistalguid ning mõtlevad välja uusi lahendusi saastatud õhu parandamiseks. Tänu neile inimestele pole kõik veel kadunud ning me võime ühel päeval tulevikus avastada, et olukord maailmas ongi paremaks muutunud: muru taas rohelisem ja taevas sinisem.

Neale Donald Walsch'i on öelnud: "Miski, mitte miski ei ole leebem kui Loodus. Ja miski, mitte miski ei ole olnud Looduse vastu julmem kui inimene". Loodan, et me kõik võtame aru pähe ja lõpetame meie elu aluse põrmustamise.

Viola Kasak IX kl

11.4.13

Tähevigurid

Memm mustikal

Minu muhe  memm marssis mööda mägist metsarada marjametsa mustikale. Mustikad mustendasid meeldivalt. Memm muudkui matsutas marju, musi mustikatest must. Mainis mõnuledes: „ Mõnna – mõnna!“ Memm mõtles maitsvast mustikamoosist. Mustikaid mahtus memme mannergusse miljoneid. Mõne minuti möödudes märkas memm mäenõlval maasikaid. Maitses marju mõnuga. Maitses mustikaid, mekkis muidugi  mitut maasikat.

Marjamaias memm  marssis metsast minema, mõttes magus mustikamoos. Memmele meeldib magusamast magusam  mustikamoos. Moos maitseski mõnusalt.

Kristo Juul IV kl


Varesele valu…
Vaiksel varahommikul vaaritas väle vanaema Väikesele Viljarile vaarikamoosi. Vanaisa vaatas valvsalt vanaema vabarnate vaaritamist. Vanaema vihastas, viibutas  vihisedes  visplit. Vuhisev  vispel veeres väikese Viljari varbale. Vinguva Viljari vigastatud varvas valutas väga. Vanaema viipas virisevale  Viljarile: „Võisaiale, vaarikamoosile!“ Viljar vudis vaatamata valule väga virgasti. Vanaema vaarikamoos viis Viljari varbavalu viuhti vanale väsinud  varesele. Väärikas vanaisa  väitis:“ Varesele valu…“ Viimaks Viljari valutav varvas võitis. Väikemees viis  vanakestele vaevatasuks  vägeva  võisaia  vaarikamoosiga.

Stella  Männiste III kl

Pireti päev
Pühapäeva pärastlõunal paistis paitav päike päris palavalt. Pisike plika Piret punus prisket patsi punaka põimitud  paelaga. Päris pikk pats punutud, pistis Piret pudru pohlamoosiga pintslisse. Pärast palus papa: „ Pai Piret, palun pühi peretuba päris põhjalikult puhtaks!“ Peale puhastustööd puhkas Piret päevitades. Pisut päevitanud, pühkis Piret papa perepildid puhtaks. Peale perekond Palli piltide pühkimist pakuti pisikesele Piretile pulgakommi. Piret pugis pulgakomme PEPSIGA.

Pireti pühapäev päädis päris põnevalt.

Marika Adson IV kl

Punapõskne pallike

Pisike punapõskne pallike põrkus potsatades päikesepaistelisse  Pärnusse. Pallike päevitas punnis põsed punasemaks, pistis palju pulgakomme põske, pugis pizzat. Pärst päevitamist, pärast pugimist pani pallike Põlvasse plehku. Pistis põske porgandit- päris palju priskeid porgandeid. Pugis plaadisaiu, palmiksaiu.
Pallikese põsed paisusid, paisusid paksuks. Punane paksenenud pallike potsatas pauguga puruks- PAUHHH! Puhkes paanika. Purunenud  pallike pisteti pappkarpi. Peale pandi paber pallide parandajale ----PALUME PURUNENUD  PALLI  PÕHJALIKKU PARANDAMIST! Palli  parandati päris  pikalt. Pärast pakuti parandatud pisikest palli poistele palliplatsil põrgatamiseks. Punane pallike põrkus, pallifännid  poisid plaksutasid pallile.

Ander Kokk III kl

Marjamaias Mari

Meie Mari maitses mustikaid, mekkis mõnusaid maasikaid. Maiustas maitsvate murakatega. Mari mõtles miksida magusatest marjadest meelepärast  moosi. Moosikeetja mõmises mõnusalt:“ Marjadest ma moosi meisterdan, moosi mekkides mõnulen. Maasikamoos meeldiva magusa maitsega, murakamoos mahe, mõnus.“ Marile meenus mamma mannapuder maasikamoosiga, mis maitses magusalt. Murakamoosiga mannergus mikserdatud munakook maitses mõneti mõnusamalt. Mõnikord määrisid mustikad Mari mokad mustaks. Memmele meeldisid Mari matsakad mustikased musimokad. Mõistagi, meie moosimaias Mari meenutas mõtetes maitsvate marjade  mekkimisel moosikeetmist, meenutas meeldejäävaid mamma meisterklassi moose. Meenutas, meenutas, meenutades maandus mõnuledes magama.

Reinar Vissel IV kl

10.4.13

Mis on lahti kevadega!

Kevad ammu käes,
kuigi seda ei näe.
Näen vaid palju lund,
mille peale ei tule und.

Õues kõndida ei saa,
sest lörtsi täis on maa.
Kevad, miks sa küll ei tule,
et sulatada saaksid lume!

Kõik nii tore oleks,
kui külmakraade poleks.
Lambad õues rohtu sööksid
ja kiisud murul lulli lööksid.

Kevad, mis nüüd ometi on lahti,
kas sa oled kinni sahtlis?
Meie kõik sind ootame,
su tulekut ju loodame!

Säde Kannumäe V kl

5.4.13

Sõnavigurilood

(Lood, milles pole r-tähte)
Lugu jonnakast lambist

Elas kunagi üks lamp. Talle meeldis ennast vilgutada, kuid kui väike laps ütles emale ja isale, et talle ei meeldi lambi tembutamine, mõeldi, mis lambil viga võiks olla. Sellist juttu kuuldes hakkas lamp veel ägedamalt vilgutama. Ta ei julgenud seda tihti teha, kuigi taoline tegevus lambile väga meeldis. Loomulikult ei saanud üleannetust ka tegemata jätta.

Üsna pea kui lamp juba ennast vana ja väsinuna tundis, mõtles ta, et oleks aeg tembutamine lõpetada ja ilusti tööle hakata. Aga oh häda! Lamp läks tembutamise lõpetamisega hoopiski läbi. Ema ja isa pidid uue valgusenäitaja ostma.

Uus lamp töötas viisakalt ning jäi väga kauaks ema ja isa juurde.

Reili Jäädmaa VII kl

Laululinnu hommik

Ühel ilusal hommikul läks laululind Leila tiigi kaldale jalgu pesema. Kell oli veel vähe ja kõik teised linnud alles magasid.

Leila hakkas ümisema üht ammutuntud viit, mis nüüdseks oli unustuse hõlma vajunud. Äkki kuulis Leila, et keegi laulab temaga koos. No muidugi, see oli ju metsvint Meelis, metsa vanim vint. Sellepärast ta ka antud laulu sõnu nii hästi mäletas.
„Kes küll juba koidu ajal tiigi kaldal und silmist peseb?“ küsis Meelis.
„Mina, ikka mina, laululind Leila. Kell juba palju, vaja lehmadega heinamaale minna,“ seletas Leila Meelisele.  

Metsvint pomises veel midagi enda ette, aga juba ta lendaski metsa poole. Nüüd tõstis Leila noka taeva poole ja nägi, et päike oli juba tõusnud. Nii suunduski ta heinamaa kanti, et teha oma igapäevast tööd.
Kadri Vellak IX kl

(Lood, milles on palju täpitähti)
Ööbik Ülo traagiline öö

Üllatavalt tähisel ööl lendas üle põllu üks ööbik. Põllu kohal olles märkas väike ööbik säravat värgendust. Ööbik mõtles, et uuriks seda sätendavat objekti. Kui ööbik Ülo maandus, kadus põllul olev asjandus ääretusse tähistaevasse. Ööbik Ülo kõõritas põgusalt üle õla, kuhu see särav asi küll läks. Lõpuks Ülo mõtles, et las see värk jääda ning jätkas oma üritust üle põllu. Kui ööbik Ülo jälle õhku tõusis, tuli see värgendus järjekordselt nähtavale. Ülo mõtles, et mis ta ikka sellest vahib, kui see jälle põgeneb. Kui ööbik Ülo seda enam ei jälginud, tuli särav-sätendav objekt talle järjest lähemale. Ööbik Ülo üritas mitte jälgida, kuid see üllatavalt üüratu objekt pimestas Ülot ning mõrvas ööbiku, kellest ei jäänud järele kübetki.

Iris Arumäe VIII kl

Sõbralik Sööbik

Ühel süngel ööl sõitis sõbralik Sööbik Pärnusse. Ta polnudki päris kindel, mille pärast ta küll Pärnu teele pööras. Sõbralik Sööbik oli põnevil. Võistlusvaim andis märku, et sellest võiks saada ta uus omapärane seiklus.

Sööbiku sõidukist käru vänderdas teel üpris õõvastavalt. Äkki hüppas ta ette üksik õnnetu ühe sarvega tüüp. Ükssarvik tundus nii õilis oma õrnvalge nahaga, et Sööbikul läks meel tõeliselt härdaks. Ühesarveline kurtis, kui õudne üleelamine tal just oli. Sööbik küsis, mis sädeleva õrnvalge nahaga ükssarvikul juhtus. See rääkis Sööbikule, et nägi metsa sügavustes kümmet ülekaalulist ja ürgset ämblikku. Äsja ärganud äkilisim ämblik ässitas õunu õginud ja äädikat joonud sõbrad väeti ükssarviku kallale, kuid õnneks oli särtsakas kabjaline kärmem kui tema jälitajad ning loom sai põgenema.

Lõpuks tänas Sööbik ükssarvikut põneva loo eest ning jätkas lõbusalt oma sõitu.

Viola Kasak IX kl

(Lood, milles kõik sõnad algavad sama tähega)
Kolm kassi

Kord kaunil kevadpäeval, kui konnad kraavis krooksusid, kiirustasid kolm kassi kepsleval
kõnnakul kinost kodukülla. Kassikeste kädistamine kostus kaugele. Kõik kassid kandsid kaunist kirjut kasukat. Kolmanda kassi kaela kaunistas kaunis kuldkollane krae. Kaks kassi kandsid kõrgeid kummikuid.

Korraga kohtasid kassid keset kõnniteed kaht koledat kirjut koera. Kassid kohkusid, kuna kartsid koeri koletul kombel! Kirjud koerad kõndisid kiire kõnnakuga kassideni. Koerad kargasid kassidele kallale. Kõikjale kostus kasside kohutavat kräunumist. Kisa kuuldes kiirustas külakassid kõnniteele, kargasid koertele kallale. Külakassid kriimustasid koertel kõik kõrvad-käpad katki.

Katkiste kõrvadega koera kihutasid kahekesi kaugele kaskede kanti. Kasse kartsid koerad kaua-kaua.  

Age Kannumäe VII kl

Siga Siku sõprade seiklused Soomes

Siga Siku sõitis Soome seiklema. Sikuga sõitsid Soome sõbrad: sisalik Sander, sipelgas Sass, siil Silver.

Sõbrad suplesid sõbralikult Serenas. Siku sundis sõpru sauna suunduma. Saunas suskas siil Silver sipelgas Sassile silma. Sõbrad seadsid sammud silmaarsti suunas. Sipelgas siblis sinna-tänna. Silma siristati silmatilku. Sipelga silm sai selgemaks. Seejärel soovisid sõbrad soetada sadamasse sõitmiseks Sierra. Sebisidki siis selle Sierra.  Sõitsid siia-sinna. Sattusid sootuks sohu. Siga sooritas soos suuri sigadusi, songerdas sambla segi, soperdas soo sopaseks. Seepeale sisistas sisalik Sander siga Sikule sobimatuid sõnu, semud sugesid Sikut. Siga sai sigadustes selgust.

Siis sõitsid sõbrad sadamasse, sealt Silja Symphoniga Saaremaale suvitama.

Gerda Mändmaa VIII kl

 



21.3.13

Sipelga lasteaed

Mul oli väga tore aeg lasteaias

Hommikuti, kui ma ärkasin, vaatasin telekat ja sõitsin jalgrattaga kiiresti lasteaeda. Kui jõudsin kohale, jooksin kähku majja ja võtsin õueriided seljast. Mina olin alati viimane, kes lasteaeda jõudis. Jõudsin just söögi ajaks. Kui sai söödud, läksin kohe sõprade juurde mängima. Mängisime kas autode või klotsidega. Ehitasime klotsidest autodele radu. Mina olin alati kõige sõbralikum. Kui me õue läksime, kõndisin mina kiikude poole, kus mõtlesime sõpradega mängu välja. Tegime kiigurallit. Vaatasime, kes kõige kiirema hoo saab.

Kui õueaeg läbi, hakkasime lõunat sööma. Siis sai hästi väheke mängida. Kõik pidid pärast mängu magama minema. Lõunauinak polnud kõige hullem. Muidugi oleks võinud üleval olla ja mängida. Kõik oleks seda tahtnud.

Meil ei olnud iial igav, kuna mõtlesime iga kord uusi mänge. Kui oli vähem lapsi, läksime jälle õue, kus turnisime ja kiikusime. Siis mängisin Ingaga kabet ja malet. Mina pidin tegelikult Ingale õpetama malet, nii et mängisime ainult kabet. Olin alati viimane laps, kes koju läks.

Mulle meeldisid väga lasteaiakasvatajad ja mul oli tore aeg lasteaias.

Martin Oja IV kl

Kuidas ma presidendiks sain

Kui ma lasteaias käisin, mängisime ükskord riigikogu, sest oli vabariigi sünnipäev.

Kõigepealt toimusid valimised. Õpetaja küsis, kes tahab olla president. Mina tõstsin käe ja saingi presidendiks. Võtsin kõik seadused vastu. Kõige parem seadus oli see, et lõuna ajal ei pea magama minema.Olime hoopis õues. Kui tuppa tulime, mängisime jälle riigikogu.

Mulle meeldis olla president.

Kristo Juul IV kl

Lasteaia mälestused

Mina mäletan lasteaiast seda, et magasime lõunaund, mängisime õues ja toas. Kord korraldasime mina, Alice ja Stella kasvatajatele ning teistele lastele etenduse. Kõik naersid, nii et pisarad silmis. See oli vahva!

Laura Baranov III kl

Mälestusi lasteaiast

Käisin Varstu lasteaias neli aastat. Minule on jäänud sealt palju mälestusi.

Oli ilus päev, kui lasteaed pidas sünnipäeva. Soovisime lasteaiale palju õnne ja sõime torti.

Minule meeldis veel tüdrukute päev, kui külla tulid Varstu Keskkooli tüdrukud. Meil värviti küüsi, tehti meiki ning soenguid, Minu jaoks oli see väga lõbus.

Igal vastlapäeval käisime vastlaliugu laskmas. Ühe korra olen saanud medali kõige pikema liu eest.

Lasteaias oli tore. Kui võimalik, käiksin seal veelgi.

Karin Kender IV kl

Lõbus mäng

Neli aastat tagasi käisin veel lasteaias. Mul oli seal palju sõpru, kellega mängisime igasuguseid põnevaid mänge.

Meie lemmikmäng oli „Haikala“. Seda mängu mängisime tagaaias paviljoni juures. Mäng käis nii, et üks laps ajas teisi lapsi taga ja kui sai selle lapse kätte, hakkas kättesaadu haikalaks ning asus teisi taga ajama.

Reinar Vissel IV kl

Minu mälestused

Lateaia kõige paremaid hetki meenutan ikka aeg-ajalt.

Hommikuti ei tahtnud mõnikord süüa ja lükkasime pudru ühte taldriku äärde. Vahel tegime magamistoas tantse, näidendeid, laule ja ehitasime suurtest klotsidest maju. Pärast kutsusime juhataja Liivi magamistuppa ja palusime tal kott-toolile istuda. Me näitasime Liivile seda, mis välja mõtlesime.

Kui olime lasteaias, ei tahtnud me üldse lõuna ajal magada, Nüüd, kui oleme koolis, tahaks just magada, sest õppimine väsitab.

Minule meeldis kõige rohkem lasteaias vaadata telekat ja käia õues. Lasteaia aeg oli tegelikult väga lahe, sest seal sai kogu aeg nalja ja kurba tuju tundsime harva.

Olen väga õnnelik, et käisin Varstu Sipelga lasteaias.

Alice Saluorg III kl

28.2.13

Mida on mulle andnud kirjanduse lugemine?


Lugemine on üks osa iga inimese argielust. Ma armastan lugeda, sest minu jaoks on see rahustav tegevus, mille käigus leian alati vastused oma küsimustele ja lahendused probleemidele.

Noorsooromaanide lugemine on minu hobi. Selliseid romaane lugedes saan teada, mis tegelikult noorte vahel toimub. Millised on nende mured ja probleemid, millist elu elavad. Sellist kirjandust lugedes saan kaasa suure õpetuse ja hulgaliselt mõtteainet, sest  püüan ise raamatutegelaste tehtud vigu vältida.

Muidugi ei puudu mu raamatute virnast ka ulmekirjandus. Vampiirid, libahundid ja nõiad on täiuslik kooslus, kui on vaja oma fantaasiat arendada. Nagu keegi meist poleks iial mõelnud, mis siis juhtub, kui kohtun mõne libahundi või vampiiriga. Ulmekirjandus on minu jaoks kui adrenaliinusööst, mis läbib langevarjuhüppajat. Selline kirjadus annab mulle imelise fantaasiamaailma.

Ulmekirjandusest tuntuimaks pean „Harry Potterit“, millest olen lugenud vaid kolme osa. „Videviku saaga“ osad olen aga kõik läbi lugenud, mõned isegi mitu korda. Nüüd aga hakkasin lugema „Vampiiri päevikuid“, millest on tehtud ka samanimeline sari.

Eesti kirjandus pole just mu lemmik, aga ka see on täesti loetav. Kahjuks pean tunnistama, et eesti klassikast, kasvõi Oskar Lutsu teostest olen lugenud vaid „Kevadet“. Põhjuks on ilmselt see, et olen nende põhjal tehtud filme näinud kümneid ja kümneid kordi.

Eesti luulekirjandus sisaldab „kulda”. Kes siis poleks lugenud Koidulat või Juhan Liivi? Hetkel tulevad mulle meelde Juhan Liivi luuletuse read. Tsiteerin: „ Mis on, mis paistab kaugel merel? Kas laev sealt tuleb, mis ta toob...“ Ja minu lemmikuks on Ernst Enno „Nii vaikseks kõik on jäänud.“ Ma ei tea ühtki nii sügavamõttelist luuletust kui see. Eesti luulekirjandusest näeb väga hästi Eestimaa valu ja kannatust, rõõmu ja õnne. Kõige paremini aga luuletaja enda hetkeseisu ja olemust. Näiteks Juhan Liivi loomingus on näha tema haigusega kaasnenud süngust. Lydia Koidula luules aga tema suurt isamaa-armastust ja tundeelu.

Mõeldes sellele, mida olen saanud eesti kirjandust lugedes, leian vaid ühe vastuse: ajalootunnetuse. Tänu sellele tean ma oma vaarvanemate elust ja kannatustest, mida kõike on nad läbi elanud. Ja mis peamine, kui palju oleme me saavutanud ja valesti teinud.

Raamatute lugemine on minu jaoks tohutult tähtis, sest see annab mulle laiema silmaringi ja parema ühiskonnatunnetuse. Lugemiseta jääks ma enesekeskseks ja rumalaks ning raskem oleks oma unistusi ellu viia.

Kadri Vellak 9.kl

Sõbral külas

Minu aeg sõbra juures oli lahe.

Kui ma Kristo teeotsast sisse sõitsin, tuldi kohe vastu. Koerad haukusid ja Kristo lehvitas. Sisenesin ja kõik  teretasid. Me olime natukene arvutis. Siis läksime õue. Me kelgutasime ja lasime lumelauaga mäest alla. Kristi tuli ka ja hakkasime mängima mäe- kuningat. See käib niimoodi, et üks on mäe otsas ja teine peab ta alla tõmbama ning  ise minema üles. Kui me olime läbimärjad, läksime tuppa. Me sõime koos  teistega ja vaatasime telekast sporti. Siis olime veel arvutis ja vaatasime saadet „Heeringas veenuse õlal“. Varsti tuli isa järele. Ma ei tahtnud ära minna, aga pidin.

Mulle meeldis väga Kristo pool olla ja loodan, et saan uuesti minna.

Martin Oja 4. klass

Omavalmistatud auto

Suvel tuli mul mõte, et võiks ehitada puidust auto.

Tegime koos Reinariga auto raami ja kapoti osa ja vanaisa abiga mõlemad sillad. Sellise autoga  oli väga hea sõita. Ainuke halb asi oli see, et autot pidi tõukama, et saaks sõita. Järgmisel suvel tahaks autole mootorit, et ise edasi liiguks. Tegime talle  kabiini, aga see tuli liiga suur ja auto oli raskem. Panime ka päris auto istme ja turvavöö. Mängisime  liiklusõnnetusi ja sõitsime meelega kraavi  ning  võssa. Ükskord sõitsime autoga põllu peale ja pildusime selle pori ja mulda täis. Pesime hiljem ta puhtaks.

Mulle meeldis autoga väga sõita. Praegu on ta katki, aga varsti parandame Reinariga selle ära.

Kristo  Juul  4. klass

Kodutütardeks astumine

Käisime  Kuldres, et saada kodutütardeks.
 
Bussis õppisime kodutütarde vannet. Naine, kes meid bussis valvas, oli väga kuri. Kui kohale jõudsime, panime riided varna ja läksime aulasse. Varem  oli seal proov. Enne tseremoonia algust kartsime väga. Laura kogu aeg muretses ja niheles. Alustati küünalde süütamisega. See tegi natuke nalja, sest poiss, kes küünla süütas, seisis hästi kühmus. Veel lauldi ja tantsiti. Siis pidime kõndima rivis lipu juurde ja andma vannet. Hiljem  pidime kirjutama  oma allkirja. Üks tüdruk paigutas oma allkirja Marika nime alla. Arvame, et ta ei osanud lugeda. Seejärel anti meile tunnistused ja kaelarätid. Järgmisena tegime pildi. Siis läksime kringlit sööma ja morssi jooma. Küsisime luba koolimaja uurida. Peale seda läksime bussi peale.

See oli väga lõbus päev.

Marika Adson 4. klass ja Stella Männiste  3. klass

Noorkotkad ja kodutütred

Me käisime Kuldre koolis  noorkotkaste ja kodutütarde vastuvõtul. Algul harjutasime rivistust ja lugesime peast tõotust. Pärast saime istuma tagasi. Varsti hakkaski aktus pihta. Kui rivistus lõppes, kirjutasime oma allkirja ja saime kaelarätiku ning  kollase paberi koos kaardiga, kus oli meie pilt. Kui me rivistusime, siis lugesime tõotust.

Tahan olla korralik ja aus,
armastada oma kodu ja isamaad,
austada ligimest ja jääda ustavaks,
kodutütarde põhimõtete ja seadustele.

Selline oligi meie Kuldres käik.

Alice Saluorg  ja  Laura Baranov  3. klass

21.2.13

Talv


Talvest kirjutasid ja joonistasid III - IV kl õpilased


Talvel on linnud lõunamaal. Mõned linnud jäävad ka siia.  Näiteks varesed, leevikesed ja rasvatihased.  Need linnud on ju meie maa tiivulised. Talvel saab  näha ka  sootihaseid ning  teisi lahedaid  linde. Nad on nii armsad. Me juba ootame koos lindudega  kevadet ka.

Stella ja Marika

Talv on tore aastaaeg. Talvel saab kelgutada, suusatada ja lumesõda mängida. See on tore. Lastele meeldib eriti lumesõda ja kelgutamine. Sest seda saab teha ainult talvel. Talvel saab lumememme teha. Ja saab suusatada ka  ning lumesõda  pidada. Ka uisutada saab. Saab ka niisama hullata. Talv on väga  lahe.

Kristo

Täna on ilus talvine ilm. Täna on vihmane ilm.  Sadas ka lörtsi ja  seega on sula.On külm ja  isegi tihased ei tule sööma. Varblased  ja leevikesed tulevad küll.  Ei tea kas varesed söövad ka? Äkki nad söövad teisi linde? See talv on kõige lahedam  aeg.

Anne-Mai 

Talvel on ilusad lumehelbed. Talv on kena aastaaeg. Kuna järve peal on jää, siis   saab uisutada. Jää on hästi libe ja sa võid õhemas kohas sisse ka kukkuda.  Ainult siis , kui hästi palju lund sajab, ei saa uisutada. Siis võid  kukkuda väga halvasti. Talvel ei saa jalgrattaga sõita.  Talv on ikkagi ilus  lumine aeg.

Alice ja Karin

Talv on tore ja lahe aeg. Siis saab lumememmi meisterdada. Lumesõda  mängida ja suusatada. Ka kelgutada saab ja uisutada. Talv on väga tore aeg. Talvel saab ka lumest asju meisterdata. Lumeingleid  ja lumepalle  teha. Talv on kõige toredam ja ilusam aeg.


Martin

11.2.13

Headus.......

Inimesed teevad heategusid tegelikult iga päev. Asi on selles, et me võtame seda iseenesesest mõistetavana.

Heateod võivad olla suured ja väikesed. Tihtipeale väikesed jäävad tagaplaanile, kuid need on sama tähtsad kui suured. Heategu on kasvõi see, kui  annan oma õla teisele nutmiseks ja parim tänu on, kui keegi ka mulle oma õla mõnel hetkel ulatab. Ka teise õnneloo kuulamine on heategu, sest leidub ju inimesi, kes tunnevad end isegi õnnes üksikult. Teineteise selline pidev aitamine, ka pisidetailides, väikestes asjades, on palju suurem heategu kui üks ja see väga suur.

Heategu on parim siis, kui tähelepanu ei pälvi tegija või tegu, vaid teo tulemus.
Heateod õpetavad meile alandlikkust. Nähes teisi inimesi hädas ja probleemidega, hakkad mõistma, kui hästi endal tegelikult läheb.
.

....ja kurjus

Me kõik oleme kokku puutunud kurjusega. Kes suuremal, kes väiksemal määral. Kuid öeldakse, et ilma kurjuseta ei oskaks keegi ära tunda headust.

Minul kokkpuuteid kurjusega pole väga palju olnud. Eks selliseid pisemaid pahandusi küll.

Kindlasti on kõik kellelegi kurjasti öelnud. Ja kui mina oma keelepaelad valla päästan, siis võin ikka päris halvasti öelda. Kuid olen peaaegu alati oma sõnad tagasi võtnud või andeks palunud.

Järgmisena tuli mulle pähe koolivägivald. Füüsilises pole ma osalenud, ei ohvri ega ka kiusajana. Kuid kahjuks vaimses koolivägivallas küll. Kahetsen seda. Olen olnud selles nii ohver kui ka kiusaja. Loodetavasti pole see koolikaaslane pahane.

Kuid oma nii-öelda „pahandustest“ õppisin ma palju. Õppisin end ohjeldama. Oma sõnu tagasi hoidma. Õppisin, et sõnad võivad teha rohkem haiget, kui löök. Järelikult, igas negatiivses on midagi positiivset.

Gerda ja Iris VIII kl

10.2.13

Tore päev

Oli üks vahva päev, kui käisime Vastseliinas end proovile panemas oskusainetes. Meid läks sinna terve klass: Säde, Indrek ja mina!

Kõik pidime olema eraldi rühmades ja igas meeskonnas tohtis osaleda ainult kolm liiget. Meie rühma jäid ainult tüdrukud, sest poisse ei jätkunud. 

Igal aastal tehakse oskusainete päeval viktoriin, mille selle korra teemaks olid maitseained, puu- ja juurviljad. Meie võistkond sai esimese koha, Säde võistkond teise ja Indreku oma jäi neljandaks.

Pärast viktoriini algas tegevus töötubades, millest igaühes sai tegutseda tund aega. Kokku läks siis neli tundi. Esimeses töötoas sai masinaga tikkida. Seal näidati, kuidas arvutiprogrammiga on võimalik tikkida. Teises töötoas näidati masinfreesimist arvutiprogrammi ail. Kolmandas valmisid klaasehted ja neljandas liivatrükikaardid. Ma jõudsin teha kolm kaarti

Kõht täis, asusime koduteele. Sõit läks lõbusalt, sest Indrek tegi kogu aeg nägusid. Päev oli vahva ja jääb mulle alatiseks meelde!

Maarja Langus V klass


8.2.13

Mina ja sport

Spordiga tegelen üldiselt üsna palju, kuigi mingi sportlane ma pole.

Sporti on mõnus teha, kui meeldib ala, mida harrastad. Piin on millegagi vastumeelselt tegeleda. Mina armastan mängida võrkpalli ja võin seda lõpmatuseni teha, ilma et pallimäng mind ära tüütaks. Käin nädalas kolm korda võrkpallitrennis. Kahjuks meie koolis noortetrenni enam pole, seega pean leppima vanemate meestega. Nimelt käin trennis koos isaga.

Võrkpalliga hakkasin tegelema 8-aastaselt. Käisin vaatamas, kuidas isa trennis mängib, õppisin selgeks võrkpallireeglid ja mängueetika. Kui algklassid lõpetasin ja viiendasse jõudsin, kutsus mind kehalise kasvatuse õpetaja Riho trenni – olin kohe nõus.  Umbes samal ajal lasti mind ka meestetrennis platsile. Ja nii ma käisin viis korda nädalas võrkpalli tagumas, kuni selle kooliaasta alguseni, mil kõik trennikaaslased läksid mujale koolidesse. Nüüdseks ongi jäänud ainult meestetrenn. Kokku olen võrkpalliga tegelenud peaaegu kuus aastat.

Samas meeldib mulle kaasa lüüa ka orienteerumises. Igal aastal käin vähemalt kolm korda võistlustel kooli esindamas. Olen saanud viis medalit, millest väärtuslikum on eelmisel aastal Varese metsades saadud nn kuldmedal.

Kindlasti ei meeldi mulle staadionil joosta – see tundub igava ja sihitu tegevusena. Kui kehalise kasvatuse tunnis tuleb staadionil joosta, teen selle suure hädaga ära küll, kuid kui palutakse esindada kooli orienteerumisvõistlusel, teen seda ülima heameelega.

Tahangi öelda, et kokkuvõttes on mul suhted sportimisega head ja loodan väga, et ei satu hoogu ega pinguta oma tegemistega üle.

Kervin Adamson VIII kl