30.11.16

Minu hobi(d)

Oma hobidest pajatavad Sofia 6. kl ja Rainar 5. kl.


Tänu hobustele olen ma selline, nagu ma olen  praegu.

Hakkasin ratsutamas käima seitsme-aastaselt. Enne seda sai niisama siin-seal ponisõitu tehtud.
Ühel õhtul võtsin kätte ja uurisin internetist, kus asub mulle kõige lähem tall ning leidsin selle Hüti talust. Käisin seal vaatamas ja mulle meeldis. Mõeldud, tehtud. Hakkasingi Hüti tallis ratsutamas käima ja natukese aja pärast ühines minuga ka Emma.

Hobused on läbi mu elu olnud minu parimad sõbrad. Neid saab usaldada palju rohkem kui inimesi. Nad ei pruugi aru saada, mida sa räägid, aga nad on sulle toeks ja ei reeda kunagi.

Esimeses klassis olid mul koolis suhteliselt halvad ajad. Mind narriti, sest oskasin lugeda ja kirjutada juba enne kooli. Mõnikord kui ratsutamas käisin, sain oma mured hobustele rääkida, juhtus, et koos pisaratega. Suvevaheajal, pärast esimest klassi, läksin ratsalaagrisse ja seal sain aru, mida teha tahan - ratsutada ja hobuste eest hoolitseda. Teise klassi läksin teadmisega, et tallis ootavad mind hobused ja see tegi olemise palju lihtsamaks. Mulle tekkis rohkem sõpru ja mind ei narritud enam.

Tahan olla hobusega. Soojendada oma külmunud käsi ta laka all, lasta tal pista oma pehme koon minu pihku ja vaadata ta suurtesse pruunidesse simadesse. Me õpime iga kord teineteist paremini tundma, usaldama. Meie sõprust ei tohi teeselda, selles ei tohi olla omakasu. Ainult nii ületame kõik takistused. Mis see inimese elugi siis on? Aina üks takistussõit.

Suhtlemine nende imeliste elusolenditega, nende sõpruse ja usalduse võitmine on õppetund kogu eluks. Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk, algab usaldamatus. Hobune peab usaldama mind ja mina hobust. Hobused ei ole ainult minu sõbrad, nad on minu perekond!

Sofia 6. kl



Maal ei ole väga palju võimalusi, et käia kuskil trennis või mõnes tehnikaringis. Minul on sellised hobid, millega saan tegeleda kodus või osaleda üritustel koos pereliikmetega. Minule meeldib paberist asju meisterdada, autokrossidel käia ja rattavõistlustel osaleda.

Ükskord ehitasime koolis päkapikumaja paberist ja kartongist. Mulle hakkas selline meisterdamine meeldima ja nii asusingi kodus asju paberist kokku liimima. Olen teinud autosid, maju, maske, linde ja loomi.

Autokrossidel osalemine on samuti minu hobi. Kahel viimasel aastal olen olnud autokrossil rajakohtunik. See tähendab seda, et lasen autod rajalt maha, kui nende sõit on lõppenud. Käisin ka rajakohtuniku koolitusel selle aasta kevadel.

Veel meeldib mulle rattaga sõita. Varem sõitsin lihtsalt koos venna ja sõpradega ratastega ringi. Nüüd olen kahel viimasel suvel osalenud "Hauka velotuuril". Suvel lõpetasin tuuri teise kohaga, sain isegi auhinna. See tuur on nagu päris võistlus, kus osalevad ka täiskasvanud.

Mulle meeldib, et saan tegeleda hobidega, mis mulle huvi pakuvad. Iga inimene peaks saama teha seda, mis ta rõõmsaks teeb.

Rainar 5. kl





24.11.16

Noortekonverents Lahe koolipäev 2016 „Kuidas võtta vastutust?“

Ärkasime juba kell 3.00 öösel ja kell 4.00 startis buss. Olime küll väga väsinud, kuid samas ei suutnud bussis enam magama jääda, sest emotsioonid olid laes.

Jõudnud Nordea Kontserdimajja ja avanud ukse, jäi suu lihtsalt lahti. Noortebänd laval mängis häid lugusid, Haribo karu tantsis ja kui palju noori -  ligi 1300! Me tundsime ennast kohe koduselt ja oodatult.

Noortele käisid rääkimas paljud Eesti kuulsused: Henry Kõrvits ehk Genka, Märt Avandi, Igor Mang, Allar Raja, Kaspar Taimsoo ja paljud teised. Teemaks - „Kuidas võtta vastutust?“.  Saime kaasa palju uusi teadmisi ja emotsioone. Kõik noored olid väga vabad ja toredad. Lõputud aplausid, lava täis noori ja osalejate naerul näod. Eesti noored on vägevad!

Tagasiteel koju mõtlesime:  kui sa tahad midagi head teha, siis alusta kohe!

Stella,  Alice ja huvijuht

3.11.16

Öökool

Öiseks pidžaamapeoks valmis
Öökooli toimumise hommikul läksime kooli. Toimusid tunnid ja pärast käisime kodus asjade järel. Mina jõudsin kooli tagasi õhtul kella kuueks. Seal ootasid juba klassivennad ja klassiõde.

Meile esines ansambel Respekt. Mulle meeldis see muusika ja meeldisid ka mängud, välja arvatud aaretejaht. Ei meeldinud ka puhvet, sest seal oli kõik nii kallis. Huvitav oli koos kaheksanda ja üheksanda klassiga filmi vaadata.

Meie õpetaja läks ära öösel kell kaks. Olin väga väsinud. Hommikul kell seitse tuli juba sööma minna, toit meeldis mulle. Koolimajas jäin uuesti magama ja oleksin bussist maha jäänud. Kodus läksin kohe magama ja magasin 11 tundi jutti.

Öökool meeldis mulle väga, tahaksin uuesti samma lahedat!

Tairo 4. kl

2.11.16

Põnev pudrupäev

Pisikesed pudrusõbrad pooldasid  põnevat pudruprojekti. Passisid pikisilmi pudrukuu pudrupäeva. Põhiliseks planeeriti pudrukeetmist, pingelist peamurdmist. Pliidile pandi punasekirju pott piimaga. Pärast puistati potti pudrusegu. Peagi puder podises, pisut paisus. Päris palju podises. Pudrukeetjad paanitsesid, peitsid pabinaga pea pihkudesse. Peatselt paanika paisus- puder põhjas! Pisike Pille päästis pudrulaari. Pistis puulusika pudrusse, puhus putru, paigutas pudru potis pahupidi. Puder päästetud! Pikk pai, pisike  Pille!

Pudrumaiad plikad- poisid  panid paisunud pudru pisitaldrikutele, puistasid peale puuviljamoosi. Püsimatud  pudrusuud pugistasid putru põsed punnis. Pärast patsutasid paisunud punu. Päris paras ports pehmet putru pani peotuju püsti. Pudrupäevapeoks planeeriti piisavalt peamurdmist, pudrumaitsmist. Paberile pandi põnevaid pudruretsepte. Plaksutati parimale pudrukeetjale, parimale pudrutundjale.

Pudruprojekti pudrupäev pühitseti  parimaks punaste paeltega pärjatud peoks.

2.–3. klassi ühislooming

18.10.16

Minu pere

Oma perest räägivad neljanda klassi lapsed.

Minu pere liikmed on ema, isa, õde, Kristjan ja mina.
Emale meeldib aeda korda teha ja head sööki valmistada, isa aga parandab autosid ja viib meid iga nädal linna kui vaja või läheme niisama kogu perega.
Õde unistab saada lauljaks ja joonistajaks. Mina unistan saada ratturiks. Vennale meeldib autodega mängida ja mina mängin koos temaga liivakastis või hüppan batuudil.
Mulle meeldib minu pere.

Kevin O

Minu isa nimi on Meelis, ta on väga lahe! Isaga saab nalja ja mul on temaga lõbus. Käime koos püssi laskmas, mängime noolemängu.
Minu ema nimi on Kristiina. Koos juhtub igasuguseid naljakaid asju, eriti noolemängus. Ükskord viskas ema noole endale täpselt nina ette.
Minu õe nimi on Kristella, tema ostab mulle igal reedel maiustusi.
Minu onu on Imre, ta ostis nööri ja tegi võimsa vibu koos nooltega.
Minu vanaema on Eha ja tema teeb perele süüa.
Mul on ka koer, kellega mängime tagaajamist. Teda on öösiti hea kaissu võtta ja pai teha.

Tairo

Minu pere on väga lahe!
Mu pereliikmed on ema, isa, kaks vanaema ja kaks vanaisa. Veel on mul ka kaks venda - Robert ja Richard ning koer Loola ja  kass Kiti. Minu isa ja vanaisa on traktoristid, tahan ka ise  saada traktoristiks. Ema on mul tordimeister ning kasuisa ehitaja. Minu vanaemadel on mitu kassi ja koera.

Kevin K

Minu pere rändab tihti mööda Eestit ja Lätit. Oleme koos käinud lossides, paleedes, koskede juures, koobastes, vaatetornides. Reisimine on meie pere traditsioon.
Meil on ka kombeks tädipoeg Steniga teha talvel kelgutrikke, suvel käia telkimas.
Minu pere on huvitav.

Chris

15.5.16

Jalutuskäik veealuses maailmas

Astusin sisse pisikestest merekarpidest tehtud uksest, mille enda eest sekund tagasi leidnud olin. Sisse astudes nägin imeilusaid vetikaid ja kirjusid kalu, sadu eri värvi kive ja paari suurt ning krobelist rahnu. See ilu pani mind ahhetama, kuid ma kogusin end kiiresti ja astusin edasi.

Uudishimulikud kalad järgnesid mulle ja puudutasid aeg-ajalt mu käsivarsi, nii et kõdi hakkas. Kusagilt kõrgustest langesid veepõhja päikesekiired ja panid sätendama kogu kiviklibuse maailma. Korraks oli tunne, nagu oleks veealuse maailma põhi kaetud kristallidega.

Mõne aja pärast silmasin ma suurt ja tumedat kogu, mis aeglaselt minu poole ujus. Mu ihukarvad tõusid püsti ja korraga seisin ma hirmunult nagu soolasammas keset virvendavat vett. Kogu ujus järjest lähemale. Lõpuks nägin, et hirmu tekitanud kuju oli hoopis merineitsi,  kellel olid pikad sinised juuksed, helesinised huuled, mereroheline saba ja helelilla pehmelt kumav nahk. Ta vaatas minu poole ja ütles vaiksel sosinal:

„Sagosh!“

Ainuke sõna, mida mu huuled olid nõus vormima oli:„Mida?!“

Selle peale vastas ta vigases, ent mulle siiski arusaadavas inglise keeles:
„Sa ei ole siitkandist, ega ju?“

Ma tahtsin talle rääkida merekarpidest, uksest ja sellest, kuidas ma siia üldse sain, kuid ei teadnud, kas teda võib usaldada. Mõne aja pärast, kui merineitsi mind jõllitas ja käega mu näo ees vehkis, sain aru, et ta oli midagi küsinud.  Vastasin jaatavalt, ise aru saamata, millest tema jutt või küsimus üldse oli. Merineitsi  hakkas ujuma ja andis mulle märku, et peaksin talle järgnema.

Mõne aja pärast, kui olime mulle teadmata suunas liikunud, andis ta mulle märku, et peaksin oma silmad sulgema. Panin oma silmad kinni ja tundsin, et mind valdas hirm ja teadmatus. Merineitsi võttis mul käest ja tõmbas ettevaatlikult endaga kaasa.

Kuulsin vaid  vee kohinat, mullikeste tantsuhäält ja jalge all kivide pehmet krudinat. Korraga jäi aga kõik vaikseks.

Ühtäkki kuulsin jälle merineitsi sosistavat ja õrna häält mind palumas, et avaksin oma silmad.

Tegin tasahilju oma silmad lahti ja nägin enda kohal pehmet valget valgust, mis paistis mu tuppa ja peegeldus laes. Ma olin oma voodis ja tuul mu akna taga voogas umbes samade helide saatel, nagu seda oli teinud veemaailm mu ümber.

Algas uus päev. Täitsa tavalises maailmas, kus on ka vahel hirm,  kas usaldada. Ja kus on ka kõige tähtsam olla ise usaldatav.

Sofia Semevsky 5. kl
II koht Võru Keskraamatukogu jutuvõistlusel "Näoga mere poole"

Näkineiul külas

17.02.2013
Olen imetlenud seda vapustavat näkineidu juba ammusest ajast peale, kui mind saarele uhuti. Olin siis viis aastat vana. Mu vanemad hukkusid laevaõnnetuses, minul õnnestus ulpida siia salapärasele saarele. Mõnikord mõtlen, et oleks võinud ju samamoodi minna nagu mu vanematel. Pole päevagi, kus mõtted nendega poleks ja sellest on juba kolmteist aastat möödas...

23.02.2013
Nägin teda täna üle pika aja. Tema ilusad sinised silmad, kuhu võiks lausa uppuda ja need pikad päikesekollased juuksed! Miks ta küll lähemale ei tule? Ma ootan iga päev. Ta tundub nii lähedal, kuid samas tuhandete kilomeetrite kaugusel. Olen armunud ja selles täiesti kindel!

24.02.2013
Vahepeal käib mõtetest läbi, et äkki tänu temale pääsesingi surmast. Võib-olla näkineid oligi see, kes mu kaldale tõi?

24.02.2014
Ma pole teda näinud juba aasta. Kas midagi on juhtunud? Mis mõte on elul, kui armastatut ei näe. Tema on ainuke põhjus, mis mind siin saarel veel elus hoiab. Unistan õhtuti hüpata mere rüppe ja muutuda näkiks, et oma armsat inglit näha.

26.02.2014
Nägin öösel unes, kuidas ta mind oma lauluga mere poole meelitas. Võib-olla on see märk, et kätte jõudis aeg lahkuda siit ilmast. See on ju ainus võimalus, kuidas saada kokku oma unistatuga. Teisiti meie armastusel lootust pole.

28.02.2014
Seisan mere kaldal - riieteta, sest kui suren, siis mugavalt. Üks, kaks, kolm ja … hüpe!
Siin ma nüüd olen, õnnelik oma armsama seltsis. Tunnen ennast ometi vabalt. Enam ei pea saarel elama vangina oma unistuse küüsis. Olen selle otsuse üle õnnelik. Mõnikord on surm kõige parem otsus. Aga kas ka kõige õigem? Seda ei tea keegi...


Stella Männiste 6. kl
Enn Vetemaa eripreemia Võru Keskraamatukogu jutuvõistlusel "Näoga mere poole"

Bermuuda kolmnurga saladus

Oma esimese paadisõidu tegi Alexander 4-aastasena, kui vanaisa viis ta kohalikule järvele kala püüdma. Väikeses ja vanas lootsikus keset veekogu istudes vaatas poiss suurte silmadega ringi, samal ajal kui vanaisa tõdes, et kalapüügist asja ei saa.

Nad istusid paadis tunde, vanaisa jutustas legende. Eriti jäi Alexandrile meelde üks lugu Bermuuda kolmnurgast. Keegi ei pidavat teadma, miks seal nii palju laevu kadunuks on jäänud. Asjast huvituv noormees kuulas vanaisa, suu ammuli, nagu ei mahuks informatsioon kõrvadest sisse.

Just siis, kui lugu hakkas järjest põnevamaks minema, lausus isegi õhinasse läinud vanataat: „Aga, noh, mis seal ikka. Edasi pole sul vaja teada, saad veel muidu õudusunenäod!“

 Ta sasis poisi juukseid. Tagasi kalda poole liikudes murdis Alexander pead, mõeldes loole erinevaid lahendusi...

„Tule nüüd, kas sa kiiremini ei saa?“ hüüdis pahane Alexander akna tagant, visates selle vastu järjest närvilisemalt väikseid kive.

„Jah, kohe! Ma lihtsalt ei taha, et midagi maha ununeks. Ja muide, soovitan sul kivide loopimise lõpetada. Mu vanemad on kerge unega.“ vastas rahulik ja alati muhe Aaron. Ta hüppas aknast välja puuoksale ja ronis siis tasakesi alla. Juba hetke pärast põgenesid poisid auto poole.

„Kuramus, sa oled minust kaks aastat vanem, varsti lõpetad keskkooli! Õigeks ajaks ei oska sa aga ikkagi kohale ilmuda,“ lausus Alexander, kui nad tänavale pöörasid.

„Järgmisest vasakule, eks?“ küsis Aaron, nagu poleks sõpra kuulnudki.

Laevareis oli pikk, poistele tundus, nagu oleks see nädalaid kestnud. Bermuudani jõudnud, käis mõlemal aga seest läbi jõnks, mis justkui teavitas hirmu kohalolekust. Alexander keeras vaikselt laeva rooli, võttes sellest aina kõvemini kinni.

Edasi liikudes ootas neid ees kole vaatepilt: laevavrakid, pilpad ja muud jäljed varasematest koledatest lõppudest ei puudunud, kuhu iganes vaadata. Hetkega tõusis tuul. Laeva oli järjest raskem juhtida. Alexandri pilk muutus samuti. Ta oli valmis. Merepinnalt ilmusid olendid, kellest polnud kumbki poiss isegi kuulnud. Nad olid tumehallid, võiks isegi öelda, et mustad. Kui terve parv laev poole liikuma hakkas, lisas Alexander hoopis kiirust ja kihutas neile vastu. Aaron hoidis kinni, kust sai, et mitte vette lennata. Mustad elukad jõudsid laevani, paisates selle juppideks. Noored maailmaavastajad olid silmapilkselt juba vees.

„Aaron, mõõk!“ karjus Alexander. Haaratigi kärmelt võitlusvahendid ja tehti kõik endast olenev, et ellu jääda. Alexander sai loomast kiiremini jagu ning tõttas koheselt sõbrale appi. Poisid surmasid tundmatud ründajad.

Nad olidki hakkama saanud! Vastased alistati! Nüüd pole Bermuuda kolmnurk enam ohtlik paik! Kuid rõõmustades ja väsinult kaldal lebades lõi pähe tõsiasi – hetkel olid nad siiski laevata, kojusaamine jätkuvalt suure küsimärgi all.

Ühel hetkel, kui oldi juba lootust kaotamas, hakkas vesi lainetama ja mulisema. Välja ilmus merejumal Poseidon ise! Alguses, noormehi mitte märgates, hakkas ta omaette tõrelema: „Jälle rünnak! Ma just eile nägin siin ühte. Kas need närused koerad ei suuda ükskord käitumist õppida?“

„Vabandust,“ lausus häält puhtaks köhiv Alexander, „meiega on küll kõik korras, aga need mustad jubedad asjad on surnud.“

Poseidon naeratas. Ta kuulas poisid ära ja oli lahkesti nõus nad tagasi Kopenhaagenisse viima.
Tänutäheks ehitati merejumala kuju Kopenhaageni sadamasse, kus ta päevakangelased maha pani. Alexander ja Aaron said ülemaailmselt tuntuks Bermuuda kolmnurga saladuse lahendajatena. Nüüd on Alexandril samuti lugu, mida lastelastele rääkida.

(Nimi Alexander on Taanis väga populaarne ja tähendab inimkonna päästjat/aitajat.
Osalt võiks lugu olla muistend, pealkirjaga „Miks Kopenhaagenis Poseidoni kuju on?“, kuna kuju seisab seal päriselt.)

Marika Adson 7. kl

Kui ma olin mereröövel

Minu esimene reis toimus Vaiksel ookeanil. Olime juba mitu päeva seilanud ja seilanud, kui äkki nägime üht kaubalaeva, mis oli ääreni kulda täis. Kustutasime laeval kõik tuled ja asusime varitsema. Kui laev meieni jõudis, viskasime köie kaubalaevale ja hakkasime sinna ronima. Meie ehmatuseks aga selgus, et see laev oli ka mereröövlite oma! Ei jäänud muud üle kui vastasega võidelda. Loomulikult meie võitsime ja kuld sai meile.

Vedasime kogu kulla kirstudega oma laeva ja sõitsime rõõmsalt koju.

Rainar Vissel 4. kl

Miks merevesi on soolane?

Elasid kord ühes külas pilvelõhkujad. Nende ülesandeks oli pilvi lõhkuda, et oleks kogu aeg päike. Katki läinud pilved maandusid igale poole ja selle tagajärjel muutus kogu maa  valgeks. Mure oli ka selles, et pilved olid hirmus soolased. See takistas viljakasvatamist ja loomade pidamist.

Külainimesed olid väga vihased pilvelõhkujate peale ja nad nõudsid, et pilvelõhkujad koristaksid pilved ära.

Kutsuti kõik pilvelõhkujad kokku ja arutati, mis teha. Järsku tuli ühele külamehele  idee kõik pilved merre suunata. Nii tehtigi ja pilved viidi merre.

Paar päeva hiljem mindi uudistama, kuidas pilved meres toime tulevad ja avastati, et merevesi on muutunud soolaseks. Külarahvas oli väga kurb, samas ka vihane, aga parata polnud enam midagi.

Sellest ajast peale on merevesi soolane.

Laura Kõvatu 6. kl

Minu huvitavamad laevareisid

Olen käinud paljudel reisidel ning mõned neist on olnud laevareisid.

Esimene laevareis toimus Soome. Olin siis 4-aastane. Mäletan sellest üksikuid hetki, näiteks autoga pardale sõitmist. Selle reisi tipphetkeks kujunes hetk, kui läksime isaga tekile ja ma ütlesin vahutava mere kohta: “Issi, vaata, kuidas see tiik tolmab!“

Veel olen ma käinud merereisil Egiptuses. Seal käisime päevasel mereekskursioonil. Laevas võis süüa ja juua (kastide viisi coca-colat!) niipalju, kui tahtsid. Siis kui laev tegi peatuse, sai snorgeldamas ja sukeldumas käia. Meie grupist läks üks parajasti sukelduma, oli vee all ja laev hakkas ära sõitma. Küll oli palju kisa ja kära!. Kuid lõpuks suutsime kaptenile selgitada olukorda ja laev peatati.

Olen käinud ka Rootsis. Sain suure üllatuse osaliseks, kui nägin, et laevas on bassein. Tundsin veidi kõhedust – vesi on laevas sees ja seda pole sugugi vähe!

Mõned korrad olen käinud laevatekil lihtsalt merd vaatamas – see tunne, mis merd vaadates tekib, on olnud igakord erinev. Tormise ilmaga tekib tavaliselt hirm – ega laev ära ei upu. Ilusa ilmaga pole mul kunagi mingisugust hirmu tekkinud, vaid vastupidi – rõõm, vabadus ja lõbu!

Kõik minu laevareisid on olnud põnevad ja seiklusi täis.

Reinar Vissel 7. kl

Meri

(Loe treppluuletust ülevalt alla ja alt üles)

Tegelikult on nii...
    et me vahel igatseme merd
        ja täiesti vale on väita
           et meri on mõttetu
               ja kindel on see
                   et meres on peidus rõõm
                       seega tobe on mõelda
                            et meri on kõigest vesi
                                 tegelikult on nii...
Airin Alliksoo 7. kl

Vaadates merd

Vaadates esmakordselt merele
oma silmad kinkisin ma temale,
sest vaade laiale veteväljale
oli uhkeim seni minule.

Vaatasin kaua ma merele,
laksuvale lainele, kriiskavale kajakale.
Vaatasin korduvalt merele
ning armsaks saigi ta minule.

Kord ilma jäin vaatest merele,
laiale sinisele väljale,
jäi mulle vaid vaade põllule,
niidule, metsale.

Igatsesin vaadet merele,
rahulikule lainele, kiirele kajakale.
Palju ma andnuks pilgu eest merele,
sest mõtetes armsaks saanud ta minule.

Kord avanes võimalus vaadata merele,
kiigata kangesti igatsetud väljale.
Ma ruttasin vastu unistusele,
kuni oodatud vaatepilt avanes minule.

Nüüd jälle ma vaatasin merele,
kivile, lainele, kajakale,
ent kui pole kaua vaadanud merele,
polnud see enam nii armas minule.

Kertu Serg 7. kl

„Saan nüüd aru, et suremine on kerge. Elamine on raske...“

Gayle Forman „Kui ma jään“

Sellel samal hommikul oli Mial olemas kõik, kuni traagilises õnnetuses hukkuvad  nii ta vanemad kui noorem vend Teddy. Nüüd on 17-aastane Mia paisatud elu ja surma vahepeale. Ta näeb ja kuuleb kõike  kõrvalt, kuid ei tunne. Ta justkui on seal, aga samas pole. Vaja on  langetada otsus. Kuidas saaks ta jääda ilma kalli perekonnata, kuid kuidas minna ilma Adamita, kes hoolib temast rohkem kui millestki muust. Raamatus kirjeldatud 24 tunni jooksul peab loo peategelane vaimset võitlust kõige kangema vastase – iseendaga.

Autor Gayle Forman on teinud loo lihtsalt arusaadavaks ja reaalseks, pillates aeg-ajalt ka otsekoheseid, lühikesi ja kõhedusttekitavaid detaile nagu „isa aju tükid vedelevad asfaldil“ ja „nahk ja lihased olid maha koorunud, nii et valged luud paistsid“. Siiski leidus raamatus hulgaliselt omapäraselt kauneid väjendeid nagu „paanikalind hakkas minu ees tiibadega pekslema“, mis tuletas taas meelde, miks on ilukirjandus nii meeldiv ja nauditav.

Pingelisemate kohtade keskel saime hoo maha võtmiseks vahepeatükkides lugeda nii kaugematest kui lähematest meeldejäävamatest hetkedest Mia minevikus: kuidas tüdruk elas üle oma esimese soolokontserdi ja sai tunda tõelist armastust. Sellega tõmbas autor oskuslikult lugeja aina sügavale loosse ning pani ta veel suurema põnevuse, kuid kartusega järgmist ja järgmist lehekülge pöörama.

Raamatus andis autor uue arusaama mõistetele „pere“ ja „sõber“ ning sulatas nende vahel seina, näidates, kuidas Mia sõbrad olid talle pärast õnnetust toeks just nagu perekond. Kirjanik paneb pisarate valamise asemel sügavalt ja pikalt järele mõtlema ka pärast viimast lehekülge. Minu arvates polnudki tema eesmärk inimesi hüsteeriliselt nutma ja kaasa tundma panna, hoopis inspireerida võtma elult viimast  ning tuua neile näide sellest, kuidas su täiuslik elu võib olla peapeale pööratud vaid ühe päevaga...


Marika Adson 7. kl
III koht Tartu kirjandusfestivali Prima Vista korraldatud raamatuarvustusvõistlusel "Ulakass"

21.4.16

Sõnadega saab mängida

Ind - 3/4 lindu
Nuustik - ninanuuskamispaber
Üksus - üks uss
Uksehoidja - inimene, kes hoiab ust püsti
Jalgratas - jalal on ratas all
Puupea - puust peaga inimene
Tunnistama - tundi ette valmistama.
Ohjama- oh, jama!
Puuküürnik - kes puurib ja küürib puid.
Protokoll - mingi koll
Pantvang - inimene kes varastab pandist asju ja läheb pärast röövi vangi.
Jooksja - lätlase joogi jooja
Kulutama - kulutuld tegema

7. kl vaimukad sõnavara rikastajad

10.4.16

Ilusamate kohanimede konkurss

Kord korraldas Papiaru küla ilusamate kohanimede konkursi. Konkursil osalemiseks pidi külavanem küla konkursile kirja panema hiljemalt 20-ndaks aprilliks ja märkima juurde põhjuse, miks külarahva arvates just nende külal kõige ilusam nimi on. Konkursi tulemused pidid väidetavalt hiljemalt esimeseks maiks välja pandud olema. Konkursile registreeriti kokku 15 küla, nende seas ka Papiaru ise. Žürii koosnes K-tähega algavate külanimede vanematest (Kükitaja külavanem, Kohatu külavanem, Kiilaspere külavanem, Koosa külavanem ja Kusma külavanem).

Žürii kogunes aprilli lõpus. Tuldi kokku Tartumaale Kükitaja külavanema juurde. Joodi kohvi ja söödi küpsiseid. Otsustatud ei saadud midagi. Mindi laiali. Koguneti uuesti, seekord Kohatu külavanema juurde. Joodi kohvi, söödi kooki - tulutult. Mindi laiali. Koguneti Koosa külavanema juures. Söödi, joodi. Mindi laiali. Saadi kokku Kusma külavanema juures. Söödi ja joodi, isegi lauldi ja tantsiti, kuid kõik oli tulutult. Mindi laiali. Pidi kokku leppima uue kogunemise. Saadi kokku Kiilaspere külavanema juures. Rahvas koondus kokku. Istuti maha.

„Pole siin mingit tantsimist ja laulmist enam!“ kostis äkki kusagilt. „Olete juba niigi kaua lõbutsenud ja pidutsenud!” See oli Noarootsi külavanem, kes oli kuulnud kõlakat, et konkurss ei edene ja kõigi konkursil osalenud külavanematega asja uurima tulnud oli. “Teate, me oleme otsustanud, et žürii vajab väljavahetamist.”

“Ja kes meid siis asendab?” küsis Koosa külavanem.

“Meie! Meie oleme uus žürii!” vastas Noarootsi külavanem veidi ülbelt. Nii saigi, et žürii läks vahetusse.

Konkursi tulemuste esitamise päeval koguneti Papiaru külavanema juurde ja jäädi huviga ootama. Papiaru külavanem astus uhkelt ette ja teatas kohe: „Esikohta jäid jagama kümme küla - Lokuta , Sipa, Nigula, Tolli, Valgu, Lihula, Noarootsi, Tila, Pihva  ja Papiaru. Kõik K-tähega algavad külanimed jäid kaotajateks. See K-täht on üldse üks veider täht.”

Kertu 7. kl



7.4.16

Pärast õnnelikku lõppu…

Kord ammu-ammu ennemuistsel ajal otsustasid 7 pöialpoissi lahku minna. Kõigepealt võttis sõna Ninatark: „Mina sean sammud Kaunissaare poole. Pole ammu…“ Kohe katkestas teda vuristav Õnneseen: „Aga mina lähen Lemmikküla poole. Tegelikult on ju kõik külad minu lemmikkülad, aga see on mul kohe eriti lemmik ja lemmik on ikka kõige lemmikum, või mis?“ Ta võttis veel suure sõõmu oma „Ma armastan kohvi“ sildiga tassist ja kiirustas mööda majapidamist edasi-tagasi seletades midagi sellest, kuidas ei suuda oma kuldkala akvaariumit kohvrisse mahutada. Aevastaja ei lasknud vaikusel kaua kesta ja rääkis ka oma kavatsustest. „Ma ei taha enam haige olla, lähen Rannakülla, seal peab ju soojem olema! Ehk leian lõpuks oma murele lahenduse, aptsihhh!“ Seejärel köhis Doktor hääle puhtaks: „Me Häbelikuga oleme ka otsustanud. Meil on kindlateks sihtkohtadeks Pariis ja Soome!“ Kohe läks ruumis sagin lahti. Toriseja podises omaette sõnu, mida ükski korralik pöialpoiss ei räägi, Aevastaja lahistas nutta: „Aa-aa-aga me pidime kõik ju Ee-Ee-Eestisse jääma. Nüüd lähme kõik mööda ilma laiali ja ei näe üksteist enam kunagi“. Kõik jäid järsku vait. Kõlasid vaid Unimütsi valjud norsked. „Tema läheb küll vist Tudulinna,“ pakkus Õnneseen. Ninatark vaatas kella poole. Täpselt 12. „Mineku aeg!“ Poisid võtsid kotid selga, äratasid Unimütsi üles ja astusid uksest välja. Toriseja tõreles samasse suunda sammuvale Ninatargale: „On ikka tegelased sellised! Võtavad lihtsalt pähe mõtte suurkohtadesse minna.“ Ta kiikas korra seljataha, silmas veel viimast korda särasilmset Doktorit ja Häbelikku, pööras kohe uuesti ümber ja raputas solvunult pead. „Kuidas sa nii rahulik oled?“ küsis ta vennalt. „Ma lihtsalt mõtlen, kui enesekindel ja uhke Doktor siis on, kui saab teada, et Soome ja Pariis asuvad mõlemad Eestis ja pole hoopiski nii suured, kui ta arvab.“ Mõlema näole tekkis korraga muie ja nad läksid reipal sammul edasi.

Eestimaa huvitavatest kohanimedest lähtuvalt kirjutas jutu Marika 7. kl



24.2.16

Digitaalne jalajälg ja privaatsus

Iga päev jätame internetti kasutades maha digitaalseid jalajälgi. Isegi kui me sellest aru ei saa.

Kõigepealt, mis on digitaalne jalajälg? Kas on mõeldud midagi seoses arvuti peale astumisega? Digitaalne jalajälg on foto, postitus su „seinal“ ja kõik, mis sa arvutisse või nutiseadmesse sisestad.

Minu arvates on enamus inimesi liialt kindlad oma netiprivaatsuses, eriti just sõnumite osas. Hiljuti juhtusin lugema artiklit pealkirjaga „Kui suur privaatsus on tegelikult Facebook`i kasutajatel?“ ja see avas mu silmad. Tuleb välja, et ükski sõnum, mille sõbrale saadad, ei pruugi jääda teie kahe vahele. Samuti, kui laed alla sotsiaalmeedia rakenduse, on sellel automaatselt juurdepääs kõigile andmetele su seadmes. Seda lugedes tekkis kohe hinge kõhe tunne ja väike tahtmine oma konto internetist eemaldada.

Põhjus, miks tekib sotsiaalmeedia lehekülgedele järjest rohkem kasutajaid, on suures osas teadmatus. Igaüks peaks kasvõi oma sõbrale rääkima võimalikest ohtudest ja nendest hoidumisest. Tänapäeva kiire tehnoloogia arengu tõttu võib laps teada rohkem kui vanemad ja sõbra sõna maksta enam kui näiteks õpetaja oma.

Jah, internetis varitseb palju ohte. Ma ei arva, et peaksime  sellepärast  kohe kõik arvutid ja telefonid aknast välja viskama. Tähtis on see, et teame, millised on ohud ja et oskaksime endast maha jätta positiivse ning ohutu digitaalse jalajälje.

Marika 7. kl

Kes arvutit kardab, see kasu ei saa

Arvuti rikub silmi, arvutis on ainult rumalused, arvutis on viirused – nii räägivad vanad inimesed, kes ei julge ega oska arvutit kasutada. Arvuti – see on üks osa meie tänapäevasest elust. Raske on elu ette kujutada, kui üldse ei ole arvuti kasutamise võimalust.

Meie peres on üks arvuti ja viis inimest, kes seda kasutavad. Kõige rohkem tegelemegi meie vennaga arvutiga. Otsime koolitööks vajalikku materjali, loeme kuulutusi ja jälgime autospordiga seonduvat.

Õde on mul veel väike ja tema arvutit peamiselt mängib ja värvib pilte. Olen jälginud, mis mänge ta mängib ja usun, et need arendavad teda.

Ema kasutab arvutit maksude maksmiseks, ajalehtede lugemiseks ja toiduretseptide muretsemiseks.

Isa tegeleb meie peres arvutiga kõige rohkem, aga tööl. Kodus on ta arvutis väga harva.

Kõik me kasutame arvutit, et infot hankida ja odavamalt läbi saada. Ema ütleb ikka, et kuna ajalehed saab internetis läbi lugeda ja maksud maksta (ei pea eraldi linna sõitma), hoiame aastas mitusada eurot kokku.

Meile vennaga meeldib, et saame koolitööks vajaliku info internetist, sest siis ei pea pidevalt raamatukogus käima ja hoiame kokku aega ning saame tegeleda oma Žiguli ja võrridega.

Arvan, et arvuti on tänapäevane abimees, kui kasutad teda mõistlikult.

Reinar 7. kl