28.2.13

Mida on mulle andnud kirjanduse lugemine?


Lugemine on üks osa iga inimese argielust. Ma armastan lugeda, sest minu jaoks on see rahustav tegevus, mille käigus leian alati vastused oma küsimustele ja lahendused probleemidele.

Noorsooromaanide lugemine on minu hobi. Selliseid romaane lugedes saan teada, mis tegelikult noorte vahel toimub. Millised on nende mured ja probleemid, millist elu elavad. Sellist kirjandust lugedes saan kaasa suure õpetuse ja hulgaliselt mõtteainet, sest  püüan ise raamatutegelaste tehtud vigu vältida.

Muidugi ei puudu mu raamatute virnast ka ulmekirjandus. Vampiirid, libahundid ja nõiad on täiuslik kooslus, kui on vaja oma fantaasiat arendada. Nagu keegi meist poleks iial mõelnud, mis siis juhtub, kui kohtun mõne libahundi või vampiiriga. Ulmekirjandus on minu jaoks kui adrenaliinusööst, mis läbib langevarjuhüppajat. Selline kirjadus annab mulle imelise fantaasiamaailma.

Ulmekirjandusest tuntuimaks pean „Harry Potterit“, millest olen lugenud vaid kolme osa. „Videviku saaga“ osad olen aga kõik läbi lugenud, mõned isegi mitu korda. Nüüd aga hakkasin lugema „Vampiiri päevikuid“, millest on tehtud ka samanimeline sari.

Eesti kirjandus pole just mu lemmik, aga ka see on täesti loetav. Kahjuks pean tunnistama, et eesti klassikast, kasvõi Oskar Lutsu teostest olen lugenud vaid „Kevadet“. Põhjuks on ilmselt see, et olen nende põhjal tehtud filme näinud kümneid ja kümneid kordi.

Eesti luulekirjandus sisaldab „kulda”. Kes siis poleks lugenud Koidulat või Juhan Liivi? Hetkel tulevad mulle meelde Juhan Liivi luuletuse read. Tsiteerin: „ Mis on, mis paistab kaugel merel? Kas laev sealt tuleb, mis ta toob...“ Ja minu lemmikuks on Ernst Enno „Nii vaikseks kõik on jäänud.“ Ma ei tea ühtki nii sügavamõttelist luuletust kui see. Eesti luulekirjandusest näeb väga hästi Eestimaa valu ja kannatust, rõõmu ja õnne. Kõige paremini aga luuletaja enda hetkeseisu ja olemust. Näiteks Juhan Liivi loomingus on näha tema haigusega kaasnenud süngust. Lydia Koidula luules aga tema suurt isamaa-armastust ja tundeelu.

Mõeldes sellele, mida olen saanud eesti kirjandust lugedes, leian vaid ühe vastuse: ajalootunnetuse. Tänu sellele tean ma oma vaarvanemate elust ja kannatustest, mida kõike on nad läbi elanud. Ja mis peamine, kui palju oleme me saavutanud ja valesti teinud.

Raamatute lugemine on minu jaoks tohutult tähtis, sest see annab mulle laiema silmaringi ja parema ühiskonnatunnetuse. Lugemiseta jääks ma enesekeskseks ja rumalaks ning raskem oleks oma unistusi ellu viia.

Kadri Vellak 9.kl

Sõbral külas

Minu aeg sõbra juures oli lahe.

Kui ma Kristo teeotsast sisse sõitsin, tuldi kohe vastu. Koerad haukusid ja Kristo lehvitas. Sisenesin ja kõik  teretasid. Me olime natukene arvutis. Siis läksime õue. Me kelgutasime ja lasime lumelauaga mäest alla. Kristi tuli ka ja hakkasime mängima mäe- kuningat. See käib niimoodi, et üks on mäe otsas ja teine peab ta alla tõmbama ning  ise minema üles. Kui me olime läbimärjad, läksime tuppa. Me sõime koos  teistega ja vaatasime telekast sporti. Siis olime veel arvutis ja vaatasime saadet „Heeringas veenuse õlal“. Varsti tuli isa järele. Ma ei tahtnud ära minna, aga pidin.

Mulle meeldis väga Kristo pool olla ja loodan, et saan uuesti minna.

Martin Oja 4. klass

Omavalmistatud auto

Suvel tuli mul mõte, et võiks ehitada puidust auto.

Tegime koos Reinariga auto raami ja kapoti osa ja vanaisa abiga mõlemad sillad. Sellise autoga  oli väga hea sõita. Ainuke halb asi oli see, et autot pidi tõukama, et saaks sõita. Järgmisel suvel tahaks autole mootorit, et ise edasi liiguks. Tegime talle  kabiini, aga see tuli liiga suur ja auto oli raskem. Panime ka päris auto istme ja turvavöö. Mängisime  liiklusõnnetusi ja sõitsime meelega kraavi  ning  võssa. Ükskord sõitsime autoga põllu peale ja pildusime selle pori ja mulda täis. Pesime hiljem ta puhtaks.

Mulle meeldis autoga väga sõita. Praegu on ta katki, aga varsti parandame Reinariga selle ära.

Kristo  Juul  4. klass

Kodutütardeks astumine

Käisime  Kuldres, et saada kodutütardeks.
 
Bussis õppisime kodutütarde vannet. Naine, kes meid bussis valvas, oli väga kuri. Kui kohale jõudsime, panime riided varna ja läksime aulasse. Varem  oli seal proov. Enne tseremoonia algust kartsime väga. Laura kogu aeg muretses ja niheles. Alustati küünalde süütamisega. See tegi natuke nalja, sest poiss, kes küünla süütas, seisis hästi kühmus. Veel lauldi ja tantsiti. Siis pidime kõndima rivis lipu juurde ja andma vannet. Hiljem  pidime kirjutama  oma allkirja. Üks tüdruk paigutas oma allkirja Marika nime alla. Arvame, et ta ei osanud lugeda. Seejärel anti meile tunnistused ja kaelarätid. Järgmisena tegime pildi. Siis läksime kringlit sööma ja morssi jooma. Küsisime luba koolimaja uurida. Peale seda läksime bussi peale.

See oli väga lõbus päev.

Marika Adson 4. klass ja Stella Männiste  3. klass

Noorkotkad ja kodutütred

Me käisime Kuldre koolis  noorkotkaste ja kodutütarde vastuvõtul. Algul harjutasime rivistust ja lugesime peast tõotust. Pärast saime istuma tagasi. Varsti hakkaski aktus pihta. Kui rivistus lõppes, kirjutasime oma allkirja ja saime kaelarätiku ning  kollase paberi koos kaardiga, kus oli meie pilt. Kui me rivistusime, siis lugesime tõotust.

Tahan olla korralik ja aus,
armastada oma kodu ja isamaad,
austada ligimest ja jääda ustavaks,
kodutütarde põhimõtete ja seadustele.

Selline oligi meie Kuldres käik.

Alice Saluorg  ja  Laura Baranov  3. klass

21.2.13

Talv


Talvest kirjutasid ja joonistasid III - IV kl õpilased


Talvel on linnud lõunamaal. Mõned linnud jäävad ka siia.  Näiteks varesed, leevikesed ja rasvatihased.  Need linnud on ju meie maa tiivulised. Talvel saab  näha ka  sootihaseid ning  teisi lahedaid  linde. Nad on nii armsad. Me juba ootame koos lindudega  kevadet ka.

Stella ja Marika

Talv on tore aastaaeg. Talvel saab kelgutada, suusatada ja lumesõda mängida. See on tore. Lastele meeldib eriti lumesõda ja kelgutamine. Sest seda saab teha ainult talvel. Talvel saab lumememme teha. Ja saab suusatada ka  ning lumesõda  pidada. Ka uisutada saab. Saab ka niisama hullata. Talv on väga  lahe.

Kristo

Täna on ilus talvine ilm. Täna on vihmane ilm.  Sadas ka lörtsi ja  seega on sula.On külm ja  isegi tihased ei tule sööma. Varblased  ja leevikesed tulevad küll.  Ei tea kas varesed söövad ka? Äkki nad söövad teisi linde? See talv on kõige lahedam  aeg.

Anne-Mai 

Talvel on ilusad lumehelbed. Talv on kena aastaaeg. Kuna järve peal on jää, siis   saab uisutada. Jää on hästi libe ja sa võid õhemas kohas sisse ka kukkuda.  Ainult siis , kui hästi palju lund sajab, ei saa uisutada. Siis võid  kukkuda väga halvasti. Talvel ei saa jalgrattaga sõita.  Talv on ikkagi ilus  lumine aeg.

Alice ja Karin

Talv on tore ja lahe aeg. Siis saab lumememmi meisterdada. Lumesõda  mängida ja suusatada. Ka kelgutada saab ja uisutada. Talv on väga tore aeg. Talvel saab ka lumest asju meisterdata. Lumeingleid  ja lumepalle  teha. Talv on kõige toredam ja ilusam aeg.


Martin

11.2.13

Headus.......

Inimesed teevad heategusid tegelikult iga päev. Asi on selles, et me võtame seda iseenesesest mõistetavana.

Heateod võivad olla suured ja väikesed. Tihtipeale väikesed jäävad tagaplaanile, kuid need on sama tähtsad kui suured. Heategu on kasvõi see, kui  annan oma õla teisele nutmiseks ja parim tänu on, kui keegi ka mulle oma õla mõnel hetkel ulatab. Ka teise õnneloo kuulamine on heategu, sest leidub ju inimesi, kes tunnevad end isegi õnnes üksikult. Teineteise selline pidev aitamine, ka pisidetailides, väikestes asjades, on palju suurem heategu kui üks ja see väga suur.

Heategu on parim siis, kui tähelepanu ei pälvi tegija või tegu, vaid teo tulemus.
Heateod õpetavad meile alandlikkust. Nähes teisi inimesi hädas ja probleemidega, hakkad mõistma, kui hästi endal tegelikult läheb.
.

....ja kurjus

Me kõik oleme kokku puutunud kurjusega. Kes suuremal, kes väiksemal määral. Kuid öeldakse, et ilma kurjuseta ei oskaks keegi ära tunda headust.

Minul kokkpuuteid kurjusega pole väga palju olnud. Eks selliseid pisemaid pahandusi küll.

Kindlasti on kõik kellelegi kurjasti öelnud. Ja kui mina oma keelepaelad valla päästan, siis võin ikka päris halvasti öelda. Kuid olen peaaegu alati oma sõnad tagasi võtnud või andeks palunud.

Järgmisena tuli mulle pähe koolivägivald. Füüsilises pole ma osalenud, ei ohvri ega ka kiusajana. Kuid kahjuks vaimses koolivägivallas küll. Kahetsen seda. Olen olnud selles nii ohver kui ka kiusaja. Loodetavasti pole see koolikaaslane pahane.

Kuid oma nii-öelda „pahandustest“ õppisin ma palju. Õppisin end ohjeldama. Oma sõnu tagasi hoidma. Õppisin, et sõnad võivad teha rohkem haiget, kui löök. Järelikult, igas negatiivses on midagi positiivset.

Gerda ja Iris VIII kl

10.2.13

Tore päev

Oli üks vahva päev, kui käisime Vastseliinas end proovile panemas oskusainetes. Meid läks sinna terve klass: Säde, Indrek ja mina!

Kõik pidime olema eraldi rühmades ja igas meeskonnas tohtis osaleda ainult kolm liiget. Meie rühma jäid ainult tüdrukud, sest poisse ei jätkunud. 

Igal aastal tehakse oskusainete päeval viktoriin, mille selle korra teemaks olid maitseained, puu- ja juurviljad. Meie võistkond sai esimese koha, Säde võistkond teise ja Indreku oma jäi neljandaks.

Pärast viktoriini algas tegevus töötubades, millest igaühes sai tegutseda tund aega. Kokku läks siis neli tundi. Esimeses töötoas sai masinaga tikkida. Seal näidati, kuidas arvutiprogrammiga on võimalik tikkida. Teises töötoas näidati masinfreesimist arvutiprogrammi ail. Kolmandas valmisid klaasehted ja neljandas liivatrükikaardid. Ma jõudsin teha kolm kaarti

Kõht täis, asusime koduteele. Sõit läks lõbusalt, sest Indrek tegi kogu aeg nägusid. Päev oli vahva ja jääb mulle alatiseks meelde!

Maarja Langus V klass


8.2.13

Mina ja sport

Spordiga tegelen üldiselt üsna palju, kuigi mingi sportlane ma pole.

Sporti on mõnus teha, kui meeldib ala, mida harrastad. Piin on millegagi vastumeelselt tegeleda. Mina armastan mängida võrkpalli ja võin seda lõpmatuseni teha, ilma et pallimäng mind ära tüütaks. Käin nädalas kolm korda võrkpallitrennis. Kahjuks meie koolis noortetrenni enam pole, seega pean leppima vanemate meestega. Nimelt käin trennis koos isaga.

Võrkpalliga hakkasin tegelema 8-aastaselt. Käisin vaatamas, kuidas isa trennis mängib, õppisin selgeks võrkpallireeglid ja mängueetika. Kui algklassid lõpetasin ja viiendasse jõudsin, kutsus mind kehalise kasvatuse õpetaja Riho trenni – olin kohe nõus.  Umbes samal ajal lasti mind ka meestetrennis platsile. Ja nii ma käisin viis korda nädalas võrkpalli tagumas, kuni selle kooliaasta alguseni, mil kõik trennikaaslased läksid mujale koolidesse. Nüüdseks ongi jäänud ainult meestetrenn. Kokku olen võrkpalliga tegelenud peaaegu kuus aastat.

Samas meeldib mulle kaasa lüüa ka orienteerumises. Igal aastal käin vähemalt kolm korda võistlustel kooli esindamas. Olen saanud viis medalit, millest väärtuslikum on eelmisel aastal Varese metsades saadud nn kuldmedal.

Kindlasti ei meeldi mulle staadionil joosta – see tundub igava ja sihitu tegevusena. Kui kehalise kasvatuse tunnis tuleb staadionil joosta, teen selle suure hädaga ära küll, kuid kui palutakse esindada kooli orienteerumisvõistlusel, teen seda ülima heameelega.

Tahangi öelda, et kokkuvõttes on mul suhted sportimisega head ja loodan väga, et ei satu hoogu ega pinguta oma tegemistega üle.

Kervin Adamson VIII kl