Talv

Talvest kirjutasid ja joonistasid 3.-4. kl õpilased

Talvel on linnud lõunamaal. Mõned linnud jäävad ka siia.  Näiteks varesed, leevikesed ja rasvatihased.  Need linnud on ju meie maa tiivulised. Talvel saab  näha ka  sootihaseid ning  teisi lahedaid  linde. Nad on nii armsad. Me juba ootame koos lindudega  kevadet ka.

Stella ja Marika

Talv on tore aastaaeg. Talvel saab kelgutada, suusatada ja lumesõda mängida. See on tore. Lastele meeldib eriti lumesõda ja kelgutamine. Sest seda saab teha ainult talvel. Talvel saab lumememme teha. Ja saab suusatada ka  ning lumesõda  pidada. Ka uisutada saab. Saab ka niisama hullata. Talv on väga  lahe.

Kristo

Täna on ilus talvine ilm. On külm ja  isegi tihased ei tule sööma. Varblased  ja leevikesed tulevad küll.  Ei tea kas varesed söövad ka? Äkki nad söövad teisi linde? See talv on kõige lahedam  aeg.

Anne-Mai 

Talvel on ilusad lumehelbed. Talv on kena aastaaeg. Kuna järve peal on jää, siis   saab uisutada. Jää on hästi libe ja sa võid õhemas kohas sisse ka kukkuda.  Ainult siis, kui hästi palju lund sajab, ei saa uisutada. Siis võid  kukkuda väga halvasti. Talvel ei saa jalgrattaga sõita.  Talv on ikkagi ilus lumine aeg.

Alice ja Karin

Headus...

Inimesed teevad heategusid tegelikult iga päev. Asi on selles, et me võtame seda iseenesesest mõistetavana.

Heateod võivad olla suured ja väikesed. Tihtipeale väikesed jäävad tagaplaanile, kuid need on sama tähtsad kui suured. Heategu on kasvõi see, kui  annan oma õla teisele nutmiseks ja parim tänu on, kui keegi ka mulle oma õla mõnel hetkel ulatab. Ka teise õnneloo kuulamine on heategu, sest leidub ju inimesi, kes tunnevad end isegi õnnes üksikult. Teineteise selline pidev aitamine, ka pisidetailides, väikestes asjades, on palju suurem heategu kui üks ja see väga suur.

Heategu on parim siis, kui tähelepanu ei pälvi tegija või tegu, vaid teo tulemus.

Heateod õpetavad meile alandlikkust. Nähes teisi inimesi hädas ja probleemidega, hakkad mõistma, kui hästi endal tegelikult läheb.

...ja kurjus

Me kõik oleme kokku puutunud kurjusega. Kes suuremal, kes väiksemal määral. Kuid öeldakse, et ilma kurjuseta ei oskaks keegi ära tunda headust.

Minul kokkpuuteid kurjusega pole väga palju olnud. Eks selliseid pisemaid pahandusi küll.

Kindlasti on kõik kellelegi kurjasti öelnud. Ja kui mina oma keelepaelad valla päästan, siis võin ikka päris halvasti öelda. Kuid olen peaaegu alati oma sõnad tagasi võtnud või andeks palunud.

Järgmisena tuli mulle pähe koolivägivald. Füüsilises pole ma osalenud, ei ohvri ega ka kiusajana. Kuid kahjuks vaimses koolivägivallas küll. Kahetsen seda. Olen olnud selles nii ohver kui ka kiusaja. Loodetavasti pole see koolikaaslane pahane.

Kuid oma nii-öelda „pahandustest“ õppisin ma palju. Õppisin end ohjeldama. Oma sõnu tagasi hoidma. Õppisin, et sõnad võivad teha rohkem haiget, kui löök. Järelikult, igas negatiivses on midagi positiivset.

Gerda ja Iris, 8. kl

Tore päev

Oli üks vahva päev, kui käisime Vastseliinas end proovile panemas oskusainetes. Meid läks sinna terve klass: Säde, Indrek ja mina!

Kõik pidime olema eraldi rühmades ja igas meeskonnas tohtis osaleda ainult kolm liiget. Meie rühma jäid ainult tüdrukud, sest poisse ei jätkunud. 

Igal aastal tehakse oskusainete päeval viktoriin, mille selle korra teemaks olid maitseained, puu- ja juurviljad. Meie võistkond sai esimese koha, Säde võistkond teise ja Indreku oma jäi neljandaks.

Pärast viktoriini algas tegevus töötubades, millest igaühes sai tegutseda tund aega. Kokku läks siis neli tundi. Esimeses töötoas sai masinaga tikkida. Seal näidati, kuidas arvutiprogrammiga on võimalik tikkida. Teises töötoas näidati masinfreesimist arvutiprogrammi ail. Kolmandas valmisid klaasehted ja neljandas liivatrükikaardid. Ma jõudsin teha kolm kaarti

Kõht täis, asusime koduteele. Sõit läks lõbusalt, sest Indrek tegi kogu aeg nägusid. Päev oli vahva ja jääb mulle alatiseks meelde!

Maarja Langus, 5. klass

Mina ja sport

Spordiga tegelen üldiselt üsna palju, kuigi mingi sportlane ma pole.

Sporti on mõnus teha, kui meeldib ala, mida harrastad. Piin on millegagi vastumeelselt tegeleda. Mina armastan mängida võrkpalli ja võin seda lõpmatuseni teha, ilma et pallimäng mind ära tüütaks. Käin nädalas kolm korda võrkpallitrennis. Kahjuks meie koolis noortetrenni enam pole, seega pean leppima vanemate meestega. Nimelt käin trennis koos isaga.

Võrkpalliga hakkasin tegelema 8-aastaselt. Käisin vaatamas, kuidas isa trennis mängib, õppisin selgeks võrkpallireeglid ja mängueetika. Kui algklassid lõpetasin ja viiendasse jõudsin, kutsus mind kehalise kasvatuse õpetaja Riho trenni – olin kohe nõus.  Umbes samal ajal lasti mind ka meestetrennis platsile. Ja nii ma käisin viis korda nädalas võrkpalli tagumas, kuni selle kooliaasta alguseni, mil kõik trennikaaslased läksid mujale koolidesse. Nüüdseks ongi jäänud ainult meestetrenn. Kokku olen võrkpalliga tegelenud peaaegu kuus aastat.

Samas meeldib mulle kaasa lüüa ka orienteerumises. Igal aastal käin vähemalt kolm korda võistlustel kooli esindamas. Olen saanud viis medalit, millest väärtuslikum on eelmisel aastal Varese metsades saadud nn kuldmedal.

Kindlasti ei meeldi mulle staadionil joosta – see tundub igava ja sihitu tegevusena. Kui kehalise kasvatuse tunnis tuleb staadionil joosta, teen selle suure hädaga ära küll, kuid kui palutakse esindada kooli orienteerumisvõistlusel, teen seda ülima heameelega.

Tahangi öelda, et kokkuvõttes on mul suhted sportimisega head ja loodan väga, et ei satu hoogu ega pinguta oma tegemistega üle.

Kervin Adamson, 8. kl