12.6.20

Kirke koroonapäevik

On distantsõppe kolmanda nädala esimene päev, esmaspäev, 30. märts 2020.
Ärkan hommikul vara, kuna kardan maha magada meie klassi kell 10:00 algavat matemaatikatundi, mis toimub läbi videosilla. Tõusen voodist üles ja heidan pilgu äratuskellale. See näitab 8:20, liiga vara, et veel alla minna, kuid kui voodisse tagasi poen, tundub uni otsekui peoga pühitud, nii et olen sunnitud ikkagi seda päeva varasemalt alustama.  Minu vennad Hendrik ja Jaan on juba ammu all ja vaatavad kindlasti „Simpsoneid“. Tõmban kardinad üles ja võtan hetke, et lasta kevadisel hommikupäikesel õrnalt minu nägu silitada. Tagasi reaalsusesse jõudes heidan pilgu ilmale ja tuju läheb hoobilt paremaks, nähes seda täiuslikku kevadilma. Juba ennemainitud päike erendab taevas, ei ühtki märki vihmast ja puude lehtede järgi arvestades tundub ka tuul puuduvat. Ei jõua oodata, et juba õue värsket õhku hingama minna! Järsku meenub matemaatikatund ja lippan alla. Tuleb välja, et kui ma kella vaatasin, polnud see mitte 8:20 vaid 9:20, kuna olime ju läinud üle suveajale, aga äratuskell sellest teadlik polnud. Panen kiiresti riidesse, söön hommikupudru ja juba ongi kell 9:56. Haaran telefoni ja jooksen tagasi ülesse õppima. Aeg- ajalt kiikan aknast välja, et vaadata ega ilm ole halvemaks läinud. Kõik on jätkuvalt ilus. Lõpuks saan töödega ühele poole ja juba olengi õues. Karge, kuid mitte liiga külm värske õhk tuhiseb otse mu kopsudesse. Suundun väikesele jalutuskäigule. Äkki näen sisalikke? Ei, neist pole jälgegi.  Heidan veel kord pilgu päris pilvitule taevale ja lähen tagasi tuppa, söön ära õhtusöögi ja poen magama. Enne veel üritan tabada mõnda säravat tähte, kuid minu silm ei tuvasta ühtegi. Vajun rahus unne, vaid unistused mu peas tiirlemas.

On kolmanda distantsõppe nädala teine päev, teisipäev, 31. märts 2020.
Täna hommikul olen veelgi varasem ärkaja kui eelnevatel päevadel. Sammun trepist alla, et lasta minu kohutavalt igaval hommikurutiinil end jälle endasse imeda. Ja nii ka on. Söön, panen riidesse, pesen hambad ja hakkan koduseid töid tegema. Asetan end mugavalt istuma, panen kõrvaklapid pähe ja lülitan end mõneks tunniks pärismaailmast välja ning pühendun täielikult õppimisele. Kui see lõpuks korda saab, sean sammud õue, sest ilm pole eriti palju halvem esmaspäevast, kuigi tuul kõvem ja on ka külmem. Peagi saabuvad minu vennad ja hakkame kolmekesi korvpalli taguma. Mängime nii päris mängu, „Viite miinust“ kui ka „Seitset“. Tuppa jõudes on meie põsed punased ja õhetavad, sõrmed päris külmunud, kuid ma luban, see on kõike seda väärt, sest nüüd saab end mõnusalt põleva ahju ette sättida. Õhtu poole teen veel mõningaid kehalisi harjutusi, mis meile antud on ja venitan natuke ning siis äkki ongi kell piisavalt palju, et magama minna. Pesen hambad korralikult ära ja vajun unne niipea, kui pea patja puutub.

On kolmanda distantsõppe nädala kolmas päev, kolmapäev, 1. aprill 2020
Ja hõissa, ongi käes see kauaoodatud esimene aprill ehk siis naljapäev! Hommikul tundub, et olen vist ainus, kellel see meeles on ja saan uhkusega võtta au esimese aprillinalja eest meie peres. Kuna Hendrikul ega Jaanil pole see meeles, tõmban ma ikka nad päris korralikult haneks. Ise mul tüssatud saada pole au, kuna nende naljad on päris haledad ja mulle läbinähtavad. Edasi liigub päev tavapärases rütmis, õppimine, söömine, trenn, korvpall, õueskäigud ja pidev kätepesemine. Peaks mainima, et minu käenahk on juba kohutav. Ei tea, kas siis pidevast pesemisest, külmast tuulest või hoopiski millegist muust. Pöördudes tagasi tänasele naljapäevale, polnud mul ka kontakti sõpradega ja tänu sellele jäi ära nende lollitamine. Kuid siin on mul üks anekdoot, et teha tuju ja päev paremaks, kui see samasugune hall ja igav nagu enamus minu omad.  
Mees astub naabri värava juurde ja koputab. Koputab ja koputab, keegi ei vasta.
Koputab kõvemini.
Värava juurde longib koer ja ütleb vaikselt:
"Kuule mees, sa ära koputa, kedagi pole kodus."
Mees muidugi minestab sellise asja peale ja kukub kokku.
Tuleb siis mees teadvusele, vaatab koerale otsa ja küsib:
"Kuule, koer, kas sa haukuda ka oskad?"
"Oskan küll, aga ma ei tahtnud sind ehmatada."


On kolmanda distantsõppe nädala neljas päev, neljapäev, 2. aprill 2020
Kui täna ärgates kardinaid üles tõmmates oli mul suur ootus näha ilusat päikeselist ilma, pettusin sügavalt, sest mulle vastuvaatav taevas oli nii hall, nagu üks taevas võib veel olla. Ei mingit märki päikesest, vaid pilved ja kõledus, mis jõudis minuni isegi läbi paksu aknaklaasi. See päev oli minu jaoks juba paugupealt ära rikutud, kuid mul oli olemas veel väike lootusekiir, et äkki suudab  miski selle päeva paremaks muuta. Noh, vähemalt tundub, et suurt tuult ei paista olevat. Vähemalt midagigi head selle morni ilma juures. Õnneks polnud tänaseks palju õppida antud, nii et sain peagi õue positiivsust otsima minna. Õues olev külm ja jäine tuul lõikas läbi salli otse vastu nägu. Leidsin küll hulgaliselt lumikellukesi ja veel palju kahtlaseid kollaseid taimi, mille nimetust isegi mu ema ei teadnud, kui temalt küsisin, aga ei midagi enamat või uut. Suundudes väikesele jalutusringile ümber maja lähiste, torkas mul silma viis lumivalget kogu põllul. Ei olnud need hernehirmutised, viljakotid ega kummitused, vaid ehtsad luiged! Nojah, kooli juures järvel olen neid sel aastal näinud, kuid otse meie maja lähistel ja päris lähedal polnud mu silm neid kinni püüdnud. See tõstis mu tuju kohe korralikult ja sooja ja mõnusasse tuppa jõudes oli tunne ikka palju parem kui väljudes. Enne uinumist jõudsin veel nähtust poistele (vendadele) rääkida, kuid neid see väga ei erutanud. Nad vist tõesti ei mõista, kuidas sellises mornis tujus võivad imepisikesed asjad nagu lihtsalt luikede nägemine, tuju nii palju parandada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar