12.6.20

Kevad kuuenda klassi laste silmade läbi


On 13. märts. Reede. Varasemad kaks päeva olin veetnud kodus haigena. Hommik on päris pime ja hõre udu katab maapinda. Mina, mu kaks venda ja ema sammume bussi ootama. Jõuame bussipeatusesse. Ootame. Ootame veel, kuid bussi ei paista kusagilt. „Ilmselt hilineb lihtsalt natuke,“ üritab ema  veidi pikale veninud ootamist põhjendada. „Ootame veel veidi.“ Seda me ka tegime, kuid juba pärast kümmet minutit otsustasime siiski lihtsalt autosse hüpata ja ise kooli sõita. Kuid enne veel, kui ema jõuab masinal hääled sisse panna, kontrollib ta igaks juhuks ikka telefonist, et äkki ikka kool jääbki täna ära. Ja nii juhtuski! Varstu Kool on ajutiselt suletud, et takistada koroonaviiruse levikut. Kui kauaks, pole veel päris kindel. Usun veel vaevu oma kõrvu, kogu hommik oleks justkui olnud uni ja toas end päevinäinud diivanile heites oleksingi nagu alles ärganud. Ning täpselt nii see kõik algaski.

Esimesed nädalad möödusid hea tuju saatel, sest  koolide sulgemine on ju iga koolilapse unistus. Kodutöid anti ikka, algul vähem, siis aga maht suurenes ja kodus hakkas pikapeale igav. Igatsus sõprade, kooliõhustiku, -tegemiste, selle tunde, kui tunnid said läbi ja erinevate väljasõitude  järele suurenes iga tunni, päeva ja nädalaga. Tõsi küll, hommikuti sai ju kauem magada ja oli siiski rohkem vaba aega, samuti muutusid päevad vähem rutiinseks, aga see ei olnud ikka päris see.

Murekohtadeks osutusid vene keel, käsitöö ja sotsiaalmeediast ning üldse nutimaailmast eemal püsimine. Kogu see karantiiniaeg pani mind mõtlema. Mõtlema, kuidas ma olen viimased aastad pimedana raisanud kohutavalt palju aega ja energiat. Ah, et mille peale? Eks ikka sellesama nutimaailma ja sotsiaalmeedia peale. Kogu selle aja vältel on mu vanemad üritanud meelde tuletada, et seda maailma, millest tänapäeva noored kõik  nii vaimustunud on, pole ju olemas. Milleks seda taga ajada, kui tõelised elamused ja asjad, mis loevad, on olnud terve aja otse nina all. Mõeldes kõigile neile seiklustele, uutele teadmistele ja avastustele, millest oleme ilma jäänud, klammerdudes ekraani külge, olen ülimalt õnnelik, et suutsin silmad avada. Ja veel enne suve, mis oleks kindla peale raisku läinud, kui ma poleks leidnud nii palju aega järelemõtlemiseks. Selles mõttes polegi see kevad nii mõttetu ja kohutav olnud.

Peale selle oli veelgi rohkesti kordaminekuid. Näiteks sain sellest imelikust ajast päris palju inspiratsiooni uute lühiluuletuste, väikejuttude ja isegi mõne laulujupi jaoks. Samuti sai mul harjumuseks veel rohkem uudiseid ja ajalehti lugeda, et ikka eluga kursis olla. Muidugi oli ka veel mõningaid probleeme, näiteks alguses tööde saatmine või ajaplaneerimine, aga see sai kõik ilusti korda.

Kokkuvõtteks võib selle kummalise kevadega täitsa rahule jääda, kuid otseselt see mulle ei meeldinud. Samuti võin natuke ka ennast kiita, sest olen hästi hakkama saanud ja õppinud rohkem iseseisvust ja ajaplaneerimist. Nüüd on õnneks ees terve suvi, et sellest trallist natuke puhata ja rahuneda.
Laura Kirke

Selle aasta kevad algas eriliselt, sest maailma oli tulnud uus viirus. Viirus, mis möllas juba teistes riikides, kuid polnud jõudnud veel Eestisse. Viiruse pärast ei saanud kooli minna ja algas distantsõpe.

Päevad hakkasid olema rasked, kuna ei saanud õpetajaga näost näkku vestelda. Rütmi leidmine oli alguses päris keeruline, sest olin harjunud koolis käima ja väga tähtis minu jaoks oli hommikul kõik ära õppida. Vahel tuli lootus, et saab tagasi kooli, kuid see kadus kiiresti uue haiguslaine tõttu. 

Kui ma mõtlen kogu kevade peale, siis arvan, et õppimisega suuri probleeme ei tekkinud, sain vastused oma küsimustele ega pidanud kaua ootama. Distantsõpet ei tahaks järgmisel õppeaastal jätkata, kuna lõpuks see hakkaks segama: vaja oli sünnipäevale minna, aga õppimist päris mitmest ainest. Muidugi saanuks õpetajatega rääkida ja teha järgmine päev veel raskemaks või teha õppimist võimalikult kiiresti, lastes sisse  mõned vead.  

Meil kõigil oli raske aeg ja tuli üksteist aidata ja toetada, et hakkama saada ja positiivseks jääda.
Lauri Saal

See kevad algas ootamatult. Õhtul sain lihtsalt teada, et homme ei ole kooli ja tööd peab kodus ära tegema. Alguses oli natuke raskusi arvutis linkide lahti võtmise või tööde saatmisega, aga nüüd oskan neid hästi teha. Tore oli, et ma ei pidanud hommikul nii vara ärkama. Tegin kõik tööd varakult ära, sest teadsin, et pärast on hea oma asjadega tegeleda. Ülesannetega sain päris hästi hakkama ja olen õppinud rohkem arvutiga toime tulema. Mulle meeldis ka see, et ei pidanud teiste järel ootama, vaid sain töötada omal kiirusel. Jõudsin kodus palju rohkem toimetada ja õues käia. Ainus, mis polnud nii hea, oli see, et koroonaajal ei näinud oma sõpru väga tihti.
Sigrit

Oli tavaline reedehommik, kui  sain teada, et jääme kaheks nädalaks karantiini.
Esimene nädal tundus, et on kerge kodus õppida. Kui saabus juba teine nädal, siis ei tundunud koduõpe nii kerge olevat. Tuli ette, et ei saanud millestki aru, pidi õpetajale kirjutama ning vahepeal ootasin 20 minutit, kui õpetaja vastab ja aitab.
Teisel karantiininädalal sain ka teada, et peame veel kaks nädalat kodus olema. Mulle tundus, et pikeneb vangisoleku aeg, sest ei saanud sõpradega koos olla ega väljas käia.
Samas see karantiiniaeg aeg on olnud väga huvitav ja teistsugune. Ma avastasin enda juures palju uusi oskusi, näiteks seda, et oskan hästi tibu heegeldada ja et mulle meeldib väga jalutamas käia. Karantiiniajal olen ka palju pilte joonistanud ja perega mitu korda kõik lauamängud läbi mänginud.
Õnnelik olen ma selle üle, et sain väga hästi hakkama õppimisega ja mõnede ainetega  isegi paremini kui koolis.
Kui kõik kokku võtta, siis minu arust ei olnudki see karantiin nii hull ning pigem hoopis huvitav kogemus.
Angela



      


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar