Ma käisin 2017. a koolinoorte laulu- ja tantsupeol tantsimas.
Ärkasin hommikul vara, vaatasin üle kõik tantsupeole minekuks vajalikud asjad. Sõin hommikust, panin jope selga, saapad jalga ning läksin õue. Kui jõudsin bussijaama, oli buss juba kohal. Ainult mina puudusin! Ütlesin isale ruttu head aega ja lippasin tantsukaaslaste juurde. Terve tee rääkisime sõpradega juttu ja kui Tallinna jõudsime, olin väga üllatunud, sest ööbisime tohutult suures koolis.
Järgnevad päevad olid rasked. Aitasin meie juhendajat, et kõik tantsijad ikka korralikult sõna kuulaksid ja selle tõttu läks mul hääl ära. Olin vaikne ja õnneks sain paari päeva pärast jälle normaalset häält teha.
Keeruline oli ka tantsuplatsil. Pidime omandama mõne päevaga SUURE LIBLIKA TEGEMISE, see tähendab, et tantsu ajal pidime liikuma liblika kujundisse. Harjutasime seda hommikust lõunani, siis sõime ja uuesti tantsima!
Ühe proovipäeva hommikul käisin loomaaias, sest vihma sadas. Vanemad tulid mulle külla ja nii sain lausa vaba päeva. Esinemise päeval sadas samuti ja see tekitas kurba meeleolu, kuid me ei lasknud vihmal end segada, olime hoopis õnnelikud - saime ju tantsupeole!
Rongkäigu ajal tundsin end eriti uhkena, kuna paljud inimesed vaatasid meid. Teekond oli päris pikk, kõndisime kesklinnast suure laululavani. Tänavate ääres inimesed lehvitasid ja vilistasid, mõni hõikas: „Varstu, Varstu!“
Kui pidu lõppes, ei sõitnud ma veel koju. Jäin paariks päevaks pealinna ja tundsin rõõmu, et julgesin tantsupeole minna!
Lauri, 5. kl
Laulupeo-teemalise jutuvõistluse eripreemia