(Pühendatud meie tühjalt seisvale koolimajale)
Elas kord üks koolikummitus, kelle nimi oli Wiki. Ta ei lasknud oma koolimajja kedagi, sest arvas, et see on tema kodu. Kui keegi tahtis koolmajja siseneda, siis Wiki kindlasti hirmutas sissetungijat.
Aga üks väike poiss otsustas seda tühjalt seisvat koolimaja veidi uurida. Kummitus Wiki ootas poissi ukse taga. Ta teadis, mida tuleb teha. HIRMUTADA!!! Poiss jõudis Wikini. Kummitus lasi endast välja kõige jubedama oige, mida oskas teha, kuid poisike isegi ei ehmunud. Wiki üllatus. See oli midagi uut. Kõik, keda kummitus hirmutas, karjusid, jooksid minema, aga see väike põngerjas isegi ei võpatanud.
„Mis su nimi on?“ küsis poiss.
Wiki ise oli ehmatusest keeletu.
„No palun, ütle!“
„Wiki,“ kogeles kummitus.
Poisike naeris: „Mis nimi see selline on? Kõlab nagu vikipeedia.“
Kummitus vastas: „ Mu vanemad panid sellise nime, sest olen väga tark.“
„Oled tark? Olgu, igatahes, minu nimi on Mart.“
Nii sõbrunesidki koolikummitus Wiki ja väike poiss Mart. Mart käis igal võimalusel uuel sõbral külas. Wiki õpetas Mardile kummitustrikke ja Mart Wikile koolitarkusi. Igatahes, neil oli koos väga lõbus ja tore!
Dagnija, 5. kl
Koolilugude vana koolimaja preemia
Elas kord üks vana koolimaja, temaga koos ka kummitus. Kummitus elas seal rahulikult ja meenutas häid vanu aegu.
Seda kõike päevani, kuni teda korraga häiriti. Uuema koolimaja lapsed hakkasid teda kiusama. Nad lõhkusid aknaid, uksi ja pildusid kive vastu seina. Nii kestis päevi, nädalaid, kuid. Kuid siis sekkus õpetaja.
Ta läks vana koolimaja kummituse juurde ja ütles: „Palun anna andeks. Tule meiega piknikule. Lepime ära.“
Kummitus nõustus kutsega ja koos mindi järve kaldale piknikku pidama. Lapsed tegid kummitusele üllatuse: tõid tordi, kommi, krõpse, isegi lastešampuse. Õpetaja oli kaasa võtnud maitsvad viineripirukad.
Pidu kestis terve päeva. Kõik leppisid omavahel ära ja oldi igavesti sõbrad.
Hanna-Liisa, 5. kl