Oma esimese paadisõidu tegi Alexander 4-aastasena, kui vanaisa viis ta kohalikule järvele kala püüdma. Väikeses ja vanas lootsikus keset veekogu istudes vaatas poiss suurte silmadega ringi, samal ajal kui vanaisa tõdes, et kalapüügist asja ei saa.
Nad istusid paadis tunde, vanaisa jutustas legende. Eriti jäi Alexandrile meelde üks lugu Bermuuda kolmnurgast. Keegi ei pidavat teadma, miks seal nii palju laevu kadunuks on jäänud. Asjast huvituv noormees kuulas vanaisa, suu ammuli, nagu ei mahuks informatsioon kõrvadest sisse.
Just siis, kui lugu hakkas järjest põnevamaks minema, lausus isegi õhinasse läinud vanataat: „Aga, noh, mis seal ikka. Edasi pole sul vaja teada, saad veel muidu õudusunenäod!“
Ta sasis poisi juukseid. Tagasi kalda poole liikudes murdis Alexander pead, mõeldes loole erinevaid lahendusi...
„Tule nüüd, kas sa kiiremini ei saa?“ hüüdis pahane Alexander akna tagant, visates selle vastu järjest närvilisemalt väikseid kive.
„Jah, kohe! Ma lihtsalt ei taha, et midagi maha ununeks. Ja muide, soovitan sul kivide loopimise lõpetada. Mu vanemad on kerge unega.“ vastas rahulik ja alati muhe Aaron. Ta hüppas aknast välja puuoksale ja ronis siis tasakesi alla. Juba hetke pärast põgenesid poisid auto poole.
„Kuramus, sa oled minust kaks aastat vanem, varsti lõpetad keskkooli! Õigeks ajaks ei oska sa aga ikkagi kohale ilmuda,“ lausus Alexander, kui nad tänavale pöörasid.
„Järgmisest vasakule, eks?“ küsis Aaron, nagu poleks sõpra kuulnudki.
Laevareis oli pikk, poistele tundus, nagu oleks see nädalaid kestnud. Bermuudani jõudnud, käis mõlemal aga seest läbi jõnks, mis justkui teavitas hirmu kohalolekust. Alexander keeras vaikselt laeva rooli, võttes sellest aina kõvemini kinni.
Edasi liikudes ootas neid ees kole vaatepilt: laevavrakid, pilpad ja muud jäljed varasematest koledatest lõppudest ei puudunud, kuhu iganes vaadata. Hetkega tõusis tuul. Laeva oli järjest raskem juhtida. Alexandri pilk muutus samuti. Ta oli valmis. Merepinnalt ilmusid olendid, kellest polnud kumbki poiss isegi kuulnud. Nad olid tumehallid, võiks isegi öelda, et mustad. Kui terve parv laev poole liikuma hakkas, lisas Alexander hoopis kiirust ja kihutas neile vastu. Aaron hoidis kinni, kust sai, et mitte vette lennata. Mustad elukad jõudsid laevani, paisates selle juppideks. Noored maailmaavastajad olid silmapilkselt juba vees.
„Aaron, mõõk!“ karjus Alexander. Haaratigi kärmelt võitlusvahendid ja tehti kõik endast olenev, et ellu jääda. Alexander sai loomast kiiremini jagu ning tõttas koheselt sõbrale appi. Poisid surmasid tundmatud ründajad.
Nad olidki hakkama saanud! Vastased alistati! Nüüd pole Bermuuda kolmnurk enam ohtlik paik! Kuid rõõmustades ja väsinult kaldal lebades lõi pähe tõsiasi – hetkel olid nad siiski laevata, kojusaamine jätkuvalt suure küsimärgi all.
Ühel hetkel, kui oldi juba lootust kaotamas, hakkas vesi lainetama ja mulisema. Välja ilmus merejumal Poseidon ise! Alguses, noormehi mitte märgates, hakkas ta omaette tõrelema: „Jälle rünnak! Ma just eile nägin siin ühte. Kas need närused koerad ei suuda ükskord käitumist õppida?“
„Vabandust,“ lausus häält puhtaks köhiv Alexander, „meiega on küll kõik korras, aga need mustad jubedad asjad on surnud.“
Poseidon naeratas. Ta kuulas poisid ära ja oli lahkesti nõus nad tagasi Kopenhaagenisse viima.
Tänutäheks ehitati merejumala kuju Kopenhaageni sadamasse, kus ta päevakangelased maha pani. Alexander ja Aaron said ülemaailmselt tuntuks Bermuuda kolmnurga saladuse lahendajatena. Nüüd on Alexandril samuti lugu, mida lastelastele rääkida.
(Nimi Alexander on Taanis väga populaarne ja tähendab inimkonna päästjat/aitajat.
Osalt võiks lugu olla muistend, pealkirjaga „Miks Kopenhaagenis Poseidoni kuju on?“, kuna kuju seisab seal päriselt.)
Marika Adson, 7. kl