20. mai 2014

Veronica Roth „Lahkulööja“ (raamatuarvustus)

„Lahkulööja“ on edukas romaan, mis on püsinud mitu nädalat New York Times’i bestsellerite edetabelites. Põhjuseks võis olla kirjaniku avatud fantaasia, mis lõi hoopis teistsuguse maailma. Peab ütlema, et lugedes kirjeldust raamatu tagant, tundus, nagu oleks tegu “Näljamängude” ja “Legendi” kokkupanekuga. Õnneks ei pidanud ma siiski pettuma. Veronica Roth on oma noorust arvestades pannud kirja võimsa loo, mis hõlmab endas palju, nii vaprust, argust, julmust ja armastust.

Kui praegune oleks „Lahkulööja“ maailm, kuuluks võim arvatavasti mingile kindlale dünastiale (näiteks Rothschild’ide). On ju teada-tuntud fakt, et kõige tugevamad ja targemad jäävad ellu - seda näeb ka romaanis. Romaanis valitsevaid tegelasi nimetatakse Isetuteks. Isetud moodustavad valitsuse, Isetud võtavad otsuseid vastu. Kogu maailm on vaid väikese valitseva kamba käes ja nagu kõikidele impeeriumitele ajaloo vältel, saab ka raamatus olevale impeeriumile see saatuslikuks.

Kogu romaani tegevus keskendub vaprusele ja mis see endaga kaasa võib tuua. Romaani peategelane Tris peab võitlema oma elu eest, kuna mässajana (raamatus Lahkulööjana) ei sobi tema tegevus valitsevale eliidile. Tris on hea, eeskujulik laps, vähemalt väliselt, kuid sisemuselt igatses ta alati midagi muud. Nüüd, olles osa Kartmatutest, on ta samal ajal ka Isetu, kellele lähevad korda teiste soovid, kuid Tris ei saa seda välja näidata, sest kõik teistsugune on taunitav.

Teada on, et iga paari aasta tagant vahetub romaanide stiil. Kui alles paar aastat tagasi olid teemaks vampiirid, siis praegu võib kindlalt väita, et teemaks on tugevad kangelannad, kes ei kohku millegi ees tagasi ja muidugi ka keelatud armastus. Selles romaanis on neid kahte elementi väga hästi näha. Tris on tugev, ei näita oma nõrkusi välja, õpib kiiresti, on isepäine, igalt poolt võetuna selline inimene, kes kõik tahaksid sisimas olla. Kindlasti pole siis üllatus, et ta armub oma juhendajasse, kes on sarnaste iseloomuomadustega.

Mulle meeldis raamat sellepärast, et see on erinev, teistsugune. Kõige hämmastavam vist oligi, et lugesin raamatu lõpuni, panin ta käest ja jäin mõtlema,  kui erinev, aga samas sarnane on raamatus toimuv  meie maailmas toimuvaga. Samuti köitis mind, kuidas sõprusest sai kadedus niisama järsult, kui kadedusest sai vihkamine.

Reili Jäädmaa, 8. kl