Kurjus ärkas hommikul ülesse. Ikka kurja tujuga.
Headus, vastupidi, tegi silmad lahti hea tujuga
ning otsustas külastada Kurjust.
Ta teadis, et Kurjusele väga ei meeldi tema külaskäik, kuid kuna nad olid
hiljuti tülli läinud, otsustas Headus selle heastada. Oli ju tema siiski
Headus.
Tee Kurjuse juurde oli pikk. Tee peal kohtas Headus
Toredust. Toredus muidugi päris, kuhu Headusel ometi nii kiire oli. ,,Sina
lähed Kurjuse juurde? Te läksite ju alles hiljuti tülli!" Headus vastas:
,,Tahan selle kõik heastada, olen ju siiski Headus." Toredus ulatas talle
lilled ja sõnas: ,,Vii need Kurjusele, äkki siis lepite ära." Headus tänas
Toredust ja kõndis edasi. Ta nägi poodi ja ostis sealt Kurjusele tema
lemmikšokolaadikomme.
Headus helistas Kurjuse uksekella ja lausus:
,,Üllatus!" Ikka veel unine Kurjus tormas ukse juurde. Kui ta seal
Headust, tema lilli ja komme nägi, sai ta aru, mis toimub. Ta kallistas Headust
ning Kurjusest sai tore sõber, kellega juttu puhuda ja teed juua.
Headus oli täna midagi väga head teinud.
Helena Jessica Evelin, 4. kl
Võrumaa Keskraamatukogu korraldatud jutuvõistlusel "Hea on olla hea" tunnustatud muinasjutu eripreemiaga.