Kord ammu-ammu ennemuistsel ajal otsustasid 7 pöialpoissi lahku minna. Kõigepealt võttis sõna Ninatark: „Mina sean sammud Kaunissaare poole. Pole ammu…“ Kohe katkestas teda vuristav Õnneseen: „Aga mina lähen Lemmikküla poole. Tegelikult on ju kõik külad minu lemmikkülad, aga see on mul kohe eriti lemmik ja lemmik on ikka kõige lemmikum, või mis?“ Ta võttis veel suure sõõmu oma „Ma armastan kohvi“ sildiga tassist ja kiirustas mööda majapidamist edasi-tagasi seletades midagi sellest, kuidas ei suuda oma kuldkala akvaariumit kohvrisse mahutada. Aevastaja ei lasknud vaikusel kaua kesta ja rääkis ka oma kavatsustest. „Ma ei taha enam haige olla, lähen Rannakülla, seal peab ju soojem olema! Ehk leian lõpuks oma murele lahenduse, aptsihhh!“ Seejärel köhis Doktor hääle puhtaks: „Me Häbelikuga oleme ka otsustanud. Meil on kindlateks sihtkohtadeks Pariis ja Soome!“ Kohe läks ruumis sagin lahti. Toriseja podises omaette sõnu, mida ükski korralik pöialpoiss ei räägi, Aevastaja lahistas nutta: „Aa-aa-aga me pidime kõik ju Ee-Ee-Eestisse jääma. Nüüd lähme kõik mööda ilma laiali ja ei näe üksteist enam kunagi“. Kõik jäid järsku vait. Kõlasid vaid Unimütsi valjud norsked. „Tema läheb küll vist Tudulinna,“ pakkus Õnneseen. Ninatark vaatas kella poole. Täpselt 12. „Mineku aeg!“ Poisid võtsid kotid selga, äratasid Unimütsi üles ja astusid uksest välja. Toriseja tõreles samasse suunda sammuvale Ninatargale: „On ikka tegelased sellised! Võtavad lihtsalt pähe mõtte suurkohtadesse minna.“ Ta kiikas korra seljataha, silmas veel viimast korda särasilmset Doktorit ja Häbelikku, pööras kohe uuesti ümber ja raputas solvunult pead. „Kuidas sa nii rahulik oled?“ küsis ta vennalt. „Ma lihtsalt mõtlen, kui enesekindel ja uhke Doktor siis on, kui saab teada, et Soome ja Pariis asuvad mõlemad Eestis ja pole hoopiski nii suured, kui ta arvab.“ Mõlema näole tekkis korraga muie ja nad läksid reipal sammul edasi.
Eestimaa huvitavatest kohanimedest lähtuvalt kirjutas jutu Marika 7. kl